öösel, mingil hetkel tuntavalt peale südaööd, istusin ma ühes kaasaegses kultuurimekas nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.
tänapäeva kultuurimekad, teadagi, on kahte sorti. kas uhked moodsad ehitised või vanad tehasehooned, hädapärast puhtaks nühitud, värv laiguline ja õhk natuke läppunud. see oli viimast sorti ehitis.
ja ometi tundsin ma seal end oma pikas liibuvas pitskleidis ja kontsasaabastes täiesti sobivalt ja hästi, kogu maailm oli mu käes ning aeg seisis.
üks neid hetki, mida kog/un/eb harva.
***
kui see kutse tuli, sügasin ma tükk aega pead, et mida nüüd siis teha. olukord aga kujunes ettenägematult nii, et sain vastata, et jah, osalen, mina +1. sest no üksi, ma ei tea, ma küll tunnen mitmeid, aga ikkagi väga kaudselt..
positiivne oli see, et see kõik ei alanud kell 22 või 23, vaid täiesti mõistuspärasel kellaajal. eks see otsustas ka midagi. ning, ma ei pidanud tingimata ise kusagile minema, et haakuda. lihtsalt helistati, et jou, kuule, me oleme nüüd kohal, mispeale saapad jalga, mantel selga ja vaja minna vaid mõned sammud bussini.
nojaa, nagu filmis, ütleks.
lahkelt pakuti veel viimaseid suupisteid ja olemasolevast joogist sai ise valida.
edasi, teisi peale haarama.
***
seal söögikohas ma ei olnud varem käinud.
no logistiline error lihtsalt ning pole vajadust ka.
aga korra juba seal, ei olnud küll mingit soovi lahkuda. seda enam, et süüa oli ohtralt. ning see kana-mandariini-viinamarjasalat.. oh..
grupipildist hiilisin ma osavalt eemale. isegi ei tea, miks.
bussi tagasi minnes võtsin ühe kaasapandud toidukarbikese oma kätte. et enam ei juhtuks nii, nagu enne, kus suurim laud oli toidust üsna lage.
***
karu pildiga viin, nimega Puškin, jääfiltreeritud, nagu ütleb info sildil. eiei, mina seda ei joonud.
istusin kõrvuti I.-ga, kes oli seda igatahes juba tarbinud, kohe sealsamas on ka A. mingil arusaamatul (aga kas peab kõigest aru saama?) põhjusel läheb arutelu sellele, et mis on siis jääfiltreeritud ja mida see annab.
‘jää sulab ja lahjendab viina ära’
no tõesti, joogi kanguseks on number 37, mitte harjumustpäraselt nähtav 40.
sellele järeldusele jõuame ka, et see filtreerimine ei jäta seda viina loomulikult külmaks 😛 soe oli, noh.
edasi kisub jutt sümboolikasse.
‘karu, karu sümboliseerib sellist teatavat tugevust, kindlust, jõulisust’
‘ühtlasi viitab Venemaale’
‘.. kui just mitte Ruhnule..’
‘ja see nimi, Puškin, no see näitab ju kultuursust..’
‘mhmh, intelligentsi ikka, veidi romantikat..’
selle viinaga on siis niimoodi 😛
***
mul ei olnud aimugi, et keset ööd on Tallinnas mingi ööelu ka.
ometi on ööklubisse sissesaamine füüsiliselt raske. piletid on meil olemas, võiks ju lihtsalt minna, aga ei mahu. eriti nõme on see, et seal garderoobi juures pole ka õieti ruumi. oeh.
vaatan ringi nagu kuult tulnud ja põgenen veidi kinnisematesse tagaruumidesse, kus on meile kohad reserveeritud. seal on natukenegi vähem rahvast ja natukenegi vähem tümakat. imekombel õnnestub isegi vestelda.
muusika, mis sinna siiski kostab, on jupi vürra õudsam, kui ma arvasin. kuidagi naiivselt olin arvanud, et popi ööklubi muusika on ikka arenenud kusagile. oh ei..
kui mul õnnestub lõpuks tualetti tungida, takseerib üks noorem naisterahvas mind (tõesti, ju ma olin seal nagu mammut) ning küsib, kas mul on punast huulepulka. löön käega ja laenan talle. nagunii ei kuluta ma seda ilmselt oma elu jooksul ära.
***
mingil hetkel teatab M. (ehk +1), et läheks nüüd tema üritusele.
see oli juba varem jutuks, et tal on mngi alternatiivüritus ja olime kokku leppinud, et me ei pea tingimata kogu õhtut koos veetma, kumbki võib suvalisel hetkel otsustada mingi muu koha kasuks kui teine.
ilmselgelt aga oli ööklubi selle paari tunniga end ammendanud, kojuminekuvõimalust hetkes ei olnud ning otsus tuli kergelt.
ööklubist välja trügimine ei olnud (hoolimata ogarast kellaajast) lihtsam, kui sinna sisse trügimine.
mõne aja pärast olingi selles kaasaegses kultuurimekas, nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.
***
saapaid ära võttes üllatusin, ma olin käinud nendega rohkem, kui kunagi varem ning see oli osutunud märksa võimalikumaks, kui ma arvanud olin.
sel hetkel, kui ma kleidi päriselt ära võtsin, ei meenunud mulle (ega ei meenu praegugi), millal ma viimati sellisel kellaajal veel üleval olin. küll meenus päris mitu korda, kui ma sellisel kellaajal juba üleval olin.
aga nii harva võib ju?
sukki jalast ära kiskudes üritasin mällu suruda, et peab ostma õhukesi musti sukkpükse. kuigi teatud mõttes on sukad oluliselt mugavamad küll. ja hea, et need olemas olid.
***
ma ei ole ise ka kindel, mida ma sellest nägin unes ja mis oli päriselt.
aga seda imelist tunnet, seal, kusagil, tabamatus, see oli.