ebatavaline novembrihall*

ma istun trammis ja sõidan kodu poole. mu süles on poekott, mille sees on muuhulgas kilekott pooliku lõhega. miskipärast pakkis tibi selle nii, et see kilekott oli punnis ja õhku täis ning et see mu mitte just suurde poekotti ära mahuks, pidin ma seda natuke suruma. seni, kuni üks kalaluu tegi kilekotti augukese, õhk välja tuli ning minu ümbrus haiseb nüüd kala järele.
üldse oli poes letis ilmselt mingi algaja tibi, järjekord oli segane (kümnekonna aastaga numbrisüsteemi ohvrid, nagu me oleme) ja kala kättsaamine võttis mingi määramatu aja. vorst, mida ma tahtsin, ei läinud süsteemist läbi ning Kalevi koorekohvi šokolaadi ma enam peaaegu et ei otsigi. tegelikult ikka otsisin, ette teada mõttetult.
tramm on hea koht mõtlemiseks. mul on tunne, et need mõtted on küll veidi moonutatud ja meenutavad neid, mis on peas vahetult enne uinumist. aegajalt reaalsusest väljas ja enamasti tunduvad geniaalsed. mida need siiski, ilmselt, ei ole. kusjuures naljakas on see, et näiteks bussis ja trammis tulevad mõtted on täitsa erinevad. tramm on – mingi teine dimensioon. ja ma ei räägi siinkohal kodanikest, kes seal on.
ma eraldun trammis reeglina täiesti sellest, mis mu ümber on, ja mõtted lähevad liikuma.
ma olin just enne sirvinud uut naisteajakirja, kus oli juttu bioloogilisest ja vaimsest elufaasist või millestki siuksest. et üks on see, kus sisuliselt üritad sigida ja vinget elu elada ja teine on see, kus sigimine pole väga oluline, küll aga enese sügavam arendamine. umbes nii noh. ja et elu annab elada üleni ühes või teises faasis või isegi mõlemas korraga või siis et algul bioloogilises ja pärast vaimses. viimane variant oleks nagu kõige mõistlikum tegelikult ilmselt.
no ja sellele seal trammis mõeldes tuli mulle korraga pähe, et see üleminek ongi ilmselt see keskeakriis ja mul nimelt ongi see asi! ausõna noh! ja ilmselt ei möödu niipea..
sest see tähendaks üleminekut ühelt, harjunud faasilt, uuele, esialgu suhteliselt võõrale faasile.
okei, bioloogiline faas on miinimumprogrammis mul täidetud ju. ja vaimse faasiga nagu tegeleksin. nagu oleksid asjad paigas? aga, mu bioloogiline faas arvab. et üks laps on ilmselgelt vähe ja tolkneb nüüd mu vaimsel faasil jalus. ja kuni ma sellest bioloogilisest lahti ei saa, ongi mul keskeakriis. ehk siis ilmselt pikalt veel.
see teooria kõlab piisavalt lihtsalt, et selle süüks ajada oma tujud ja muu selline. näiteks see, miks tänane päev on lohutamatult hall.
ma vahtisin seal juuksuris seda ühte kaalutut keppjalgadel tibi. selline, kes sobib catwalkile ja kellel on ilmselt ööklubides lööki. aga kellel puudub selline pehme naiselikkus ja kelle seljas tavaline kleti ripub nagu riidepuul. sest tal pole puusa, millest edasi saaks kleit langeda.
siis ma mõtlesin just sellele, et ma ei tahagi enam kuskile ööklubisse. vähemalt mitte niisuguses kontekstis, nagu aastat 10-15 tagasi. et ma ei taha omale neid keppjalgu ja olematut puusa ja kõhtu.
aga siis ma mõtlesin sellele 7-kilosele angerjale oma kõhul, millest ma lahti ei saa ja mis mind ikka piisavalt ei häiri. jaa, see on naiselik ja Rubensi ajas oleksin ma ilmselt alakaaluline. isegi praegu on mu kehamassi indeks normis.
kuid ometi ei suuda ma leida seda tasakaalu ja rahu. isegi, kui mulle öeldakse, et see angerjas on omamoodi armas ja vajalik. mu bioloogiline faas tahab olla noor, ilus ja ahvatlev.
ometi on küpsus ju teistmoodi ahvatlev. seda lihtsalt ei propageerita praegu. sa pead olema sale, särav, kaubanduslik, seksikas.
mina olen täna hall.
me oleme kõik mingil määral reklaamist sõltuvad.
täna oli mu käes üks küsitlusleht, kus muuhulgas oli ka küsimus, et kui palju ma olen reklaamist mõjutatav. ah kui ahvatlev oleks olnud panna, et üldse mitte. aga see oleks olnud vale. sest isegi, kui ma teadlikult ei mõjutu väga, töötavad kusagil mingid alateadlikud mehhanismid, teevad seda vaikselt ja omasoodu. see on ohtlikum, kui teadvustatud asi. sest see jätabki ju mulje, et ei sõltu.
aga vahel, vahel harva, näen ma end läbi ja ei lase petta sellistes asjades.
tramm jõuab sinna, kus ma pean maha tulema. longin oma kalahaisuga koju ja ma tunnen, et võiksin vabalt ühe peatäie nutta. lihtsalt sellepärast, et täna on nii hall, mul on pool elu läbi ja enamiku selle elatud poole üle pole mul põhjust uhkust tunda.
aga ma ei tee seda, sest ma pean kohe varsti lapsele järgi minema ja ma ei saa seda teha punaste silmadega. tema on vähemalt keegi, kelle üle ma olen uhke.
* – hall on novembris tavaline. aga vahel võib see hall olla ka ebatavaline.

tasustamata kaubanduslik teadaanne

mul on veel detsembris-jaanuaris mõni vaba õhtu, mil võiks aastavahetusüritusi pildistada. ma ei pea silmas mingit heategevust. hinnad algavad kokkuleppel ja lõppevad ka kokkuleppel. töö väljund samuti kokkuleppel.
stuudiot jõulukaardipiltide jaoks mul kahjuks ei ole hetkel. kui on omal sobiv interjöör, siis palunväga.
2 kaamerat kasutada (Canoni peegeldigid, soovi korral ka negatiivile tgemise võimalus kolmanda kerega), 2 välku kasutada (noh, mitte stuudiovälku, ikka kaamera peale käivat, aga saab panna ka kaamerast eemale), mõned objektiivid, mõned filtrid. näidispilte vaadake kasvõi siit.
päris pühade ajal ei taha lillegi liigutada.
aga muidu, pilleriin ätt pilleriin punkt ee näiteks.
ohei, mul pole tegevusest puudu. aga puudu on visuaalist ja loomingust!

ökojuttu I (ehk väljavõtteid ühest mailindusest)

ammu juba lubasin ökojuttu, nüüd tuleb see vähe teises vormis, kui algselt plaanisin..
teemaks seekord küll pigem mahemajandus ja teema alustaja viitas sellele artiklile, siit arenes edasi vestlus teemadel, et miks ikka on mahekaupa nii vähe saada poodides ja miks seda ei toodeta nii palju, et kõik saaksid. ning et mida teha, et seda rohkem müügil oleks.
toon siia lihtsalt väljavõtteid oma mailidest. nii, nagu need kirjutamise hetkel just tulid. kuna tegu on väljavõtetega, on need üsna kaootilised.
viimastes mailides jooksvat kilekotiteemat ma siia hetkel sisse ei too, läheb niigi pikaks.
ökomärgistega mahetooted on täitsa olemas. ilma märgisteta ka (aga nende puhul puudub kontrollivõimalus).
ah et miks neid suurtes poodides ei ole eriti saada? päris mitmetel põhjustel nii tootjate-maaletoojate kui poekettide poolt.
samas – mahepõllumajandus vajab sama saagi saamiseks, nagu intensiivpõllumajanduses, rohkem maad. eestis on üldiselt mullas toitainete puudujääk pigem nagunii ja seda enamasti isegi väetatud põldude puhul – ehk siis olulist üleväetamist pole meil karta.
lihtsalt tuleb valida, millega ja kuidas väetada.
taimekaitsevahendid on ka selline mitme otsaga teema. mida vähem neid kasutatakse, seda parem. samas teatud kahjurite-haiguste puhul võib mahetalunik kogu oma saagist lihtsalt ilma jääda. või loomade puhul: kui lehmal ikka on udarapõletik ja talle ei tohi ab-d anda (mahelehmadele ei tohi), siis pole selle lehmaga eriti midagi teha ju..
ehk siis – mahe jms on muidugi tore ja hea ja on aastatuhandeid toiminud, aga peale majandusrevolutsiooni ja sellest tulenevalt intensiivpõllumajanduse arengut on maailma rahvaarv tõusvas joones kasvanud ning isegi nt eesti maa ei suuda oma praegust elanikkonda ära
toita mahepõllumajanduslikult.
ehk võime teha ka sellise seose: mida suurema pinna paneme mahepõllumajanduse alla, seda intensiivsem peab olema majandamine ülejäänud pinnal.
mul on failides ja ka netist on leitav päris palju statistikat nende teemade kohta, kui ma saan aega, siis võin mingi hetk analüüsida neid (oeh, tegelikult ma _pean_ seda nagunii tegema) ja siis ka siia üles panna.
kuigi muidugi läheb ka see sinna kategooriasse, et saab ära tõestada mida iganes.
mina nt ei väida, et mahe on paha, pigem vastupidi. aga selle juures pean kahjuks ka realist olema.
uuest aastast hakkab veidi rohkem mahe/ökokaupa müügil olema nt prismades, aga ka rimides. samas tavatarbija ei oskagi seda otsida. neid märgiseid on nii palju ja hästi erinevaid. mahemärgiseks on peetud nii kaalujälgijate rohelist tärni, pakendiringluse rohelist märki kui ka tootjate oma ökomärgiseid (mis ei ole tegelikult tunnustatud märgised). sellest rääkimata, et kui mõne asja peal on kirjas ‘orgaaniline’, siis peetakse kohe ka paremaks. samas ei pruugi sellel tootel olla mingit mahe/ökomärgist ja seega puudub garantii, et ta seda ka on.
eesti mahetootjate otsimine on eraldi teema.
põllumajandusministeeriumi andmebaasis on 2007 oktoobri seisuga 1212 tootjat, kui ma ei eksi. neist mingisugustki toodangut annab ehk ca kolmandik.
üle poole mahepõllumajandusmaana kirjast olevast maast on kasutamata rohumaa. st – kus tegelikult ei toodeta mitte midagi.
liha – mahesigu on eestis küll. aga pole tapamaja, mis oleks mahesertifikaadiga ja kus neid sigu tappa saaks.
õnneks mõni sertfikaadiga veski on olemas ja mõni pakendaja ka.
tegelikult ma tahan endiselt öelda, et see pole nii lihtne, et korjame allkirju ja poed kohe alluvad sellele. olgem ausad – praegu on suurem valik ökokaupa müügil (tavapoodisest) Stockmannis ja Kaubamajas – need on poed, mis võivad omale sellist eksperimenteerimist rohkem lubada.
poe jaoks on iga sentimeeter riiulipinda RAHA, ja kui seal seisab kaup, mida ei osteta -siis on see kaotatud raha.
tegelikult tegelen ise just hetkel nende mehhanismide väljamõtlemisega, millega mõjutada poekette mahe/ökokaupa rohkem müügile võtma. minu eelistus on justnimelt kodumaine mahekaup.
riiklikult poolelt – ilma toetusteta ei elaks meie mahepõllumees üldse ära. riik toetab neid niigi.
see teema on lihtsalt keerulisem kui tundub esialgu. mõned aastad tagasi oli minu jaoks ka see kõik märksa lihtsam. mida rohkem ma nüüd õpin, seda keerulisemaks muutub..
ps. üldise keskkonnasõbralikkuse kohapealt on eesti mittemahe moos ikkagi keskkonnasõbralikum kui saksmaalt toodud mahemoos. kuigi, eksole, eesti moosi suhkru on toodud ka kurat teab kust..

une näod

unes olin sõitnud nagu Soome, aga tegelikult oli see Inglismaa. miskipärast pidin varahommikul võõra autoga seal sõitma minema, mingeid inimesi peale korjama ja nendega kuskile sõitma. aga ma ei saanudki täpselt aru, kust ma peaks nad peale korjama ja muidugi siis see valepoolne liiklus. ma olin peaaegu et paanikas, sest keegi teine ei vaevunud mulle seletama. üks imelikul kombel kaasas olnud sõpru rääkis mulle midagi Londoni poodidest, aga selle peale ma läksin veel rohkem närvi ja ütlesin, et ma olen siin enne käinud küll ja suudan poed üles leida kui vaja, aga et mul on vaja mingid inimesed hoopis kätte saada ja keegi ei ütle mulle isegi täpseid aadresse.
ähmaselt mõtlesin veel, et seal kuskil on üks inimene, kellele oleks kena helistada ja öelda, et ma viibin temaga ühes riigis – aga tegelikult on ta Soomes ja tegelikult ma ei helistaks talle.
mingid asjad olid enne ka, ähmased unemälestused, mis pole fikseerunud.
RM tuli ajas mind enne üles, kui ma liiklema pidin hakkama.
lähme temaga nüüd arstile. niidid välja võtta ja üle vaadata.

kalendri pidamine on kahjulik

..sest see näitab liiga konkreetselt ära, kui täis on võimalik päevad planeerida. isegi mitte see, et ühel päeval oleks liiga palju tegevusi, aga on sellised perioodid, kus päevad jooksevad kuidagi üksteisele sisse.
mõtlen nüüd, kas investeerida tiba rainlendari pro varianti, et seda googli kalendriga sünkroda saaks ja desktopil ka kõik olemas oleks. ah et miks guugle kalender? sest ma nagunii kasutan guugli teenuseid ja mingit netipõhist ehk igalt poolt ligipääsetavat on vaja (tegelikult on neid hästi palju erinevaid ju saada, aga ma ei kasuta eriti neid portaale). see ka hea, et lõpuks ometi laseb üks meie moblaoperaator googlil omale meeldetuletusi saata ja õnneks üks mu telefonidest on selle operaatori võrgus.
aga muidu on kõik kenasti, tänan uurimast. täna pole isegi väga uimane. äkki ongi novembrist ja tänane päike mõjutab?
suundun esikusse to-do listi asju juurde kirjutama.