täna hommikul tabasin jälle selle, et täiskasvanud kipuvad oma halba ajaplaneerimist laste peal välja elama.
loomulikult näen ma seda just oma lapse peal. kui tema on tegelikult kõik teinud nii, nagu öeldud ja vaja, aga omal pole aega kuulata, mis ta räägib ning pooled tema argumendid muutuvad seetõttu nulliks.
lõpuks olen mina see, kellel on paha tunne sees.
ja kui siis peaks mingil põhjusel sekkuma kolmandad inimesed, siis see teeb kõik ainult hullemaks.
samas, teiste täiskasvanutega me ei käituks ju nii nagu lastega? kuigi lapsed on juba korra väiksemad ja sõltuvamad, ei tohi seda ju mingites olukordades, mil tegelikult laps pole millegi vastu eksinud, seda enda kasuks tarvitada. või mis kasuks. see pole põhjus tema juttu-tegemisi oma suva järgi ignoreerida ja läbi lõigata 🙁