sattusin läbi blogilisti Babajagaa helkuripostituse juurde. ja see tõi kohe meelde hullupööra palju sarnaseid läbielamisi. no ehk mitte nii ekstreemseid, aga põhimõtteliselt.
kummaline on see, et miskipärast on mul tunne, et linnas on helkureid inimestel rohkem küljes kui maal – kuigi linnas on kõnniteed ja enamasti ka mingi tänavavalgustus. eriti hull on olukord minu meelest just maakohtades, kus on massiliselt maantee ääres tumedates riietes kõndvaid inimesi, keda näed noh – juhuse tahtel.
aga see mulje võib olla ka sellest, et linnas on lihtsalt rohkem inimesi ja siis on loogiliselt ka rohkem helkureid, üldarvuna 😛
maanteel on ju veel see asi, et ma nt tõmban rohkem teeserva, kui mõni auto hakkab minust mööda sõitma – ja kui nüüd seal on mõni helkurdatama tüüp, kes liigub minuga ühes suunas ja ei taha päris teeprevel käia, siis.. (ma parem ei taha teada)
piinlikkusega pean tunnistama, et minu paaril uuemal jopel ei ole helkureid küljes. see-eest on vähemalt mu igapäevased käe/foto/arvutikotid helkurdatud. ja laps on ka üsna helkureid täis. aga siiski. neid olgu pigem rohkem kui vähem.
igal juhul, siin paremas veerus on nüüd selline väike helkurimeelespea.
kui meeldib, siis kasutage vabalt. viite siia võiks ju juurde panna ka, oleks kena 🙂
(haa, tegelikult on mul projektitöö jaoks vaja teha ka mingid bännerid, aga no nende jaoks ei ole praegu vaimu peal, nagu ikka)
Päev: 2. november 2007
kes teeb reede pärastlõunal tööd?
reede pärastlõunal üritada mingeid asju ajada ja inimesi kätte saada lauatelefonidelt on üsna mõttetu. urr! lihtsalt ükski number ei vasta.
ise pean 8ni tööl istuma 😛
ja siis ei meeldi mulle see, kui mingi ametlik telefoninumber on ainult mingi tasuline infokas, mille taga istuv tädi teeb endast kõik, et administratsioonist kellegi numbrit mitte anda. isegi kui ma seletan, et ma ei taha midagi müüa ja raha ka ei taha saada.
poole mu tänasest lõunasöögi hinnast moodustas ilmselt see päikesekuivatatud tomat seal ahjuskuivatatud kanafilee peal.
segadus peas ja asjades
‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.