Kuu: oktoober 2005
võõrast elust, läbi minu
olen juba paaril korral näinud ühes Poes tööl ühte koolivenda (eiei, mitte klassivenda; ma tean teda nägupidi lihtsalt), kärusid-korve kokku korjamas. jah, mis töö on see üle 30sele mehele, võiks ju küsida?
oli teine kooli ajal selline – hädapärast veeti läbi, klassis temast lugu ei peetud, ega ta pingutanud ka. kerge füüsiline puue, vaimselt küll normaalseks tunnistatud, aga ju tal oli ikkagi mingeid probleeme siiski (võivad ju olla nt peavalud kasvõi?). sest tema vanem vend oli-on kena ja edukas, lahtise peaga inimene.
mõned aastat tagasi nägin sedasama koolivenda üsna räsitud moel pudelikottidega ringi rändamas linna peal. kodutuna mitte, suhteliselt korralikud riided seljas, aga ilmselt oli see ainus tegevus, mis talle sisse tõi. ahjaa, et kellega või kus ta elab, ma ei tea. tean seda, et ta vend üritab tema olemasolu maha vaikida.
ja ausalt öelda on mul hea meel, et ta nüüd on omale leidnud sellise töö. ta on seal olnud juba mõnda aega, ilmselt kohusetundest puudu ei tule. ma arvan, et üks inimene on vähemalt praegu pääsenud sellelt teelt, mis lõppeks tänavaeluga. ilmselt see mulle korda lähebki.
selver tuli auuli
Sõle tänavale ehitati Selver. jee, julges üks poekett ka ‘auuli’ tulla. teada puha, PõhjaTallinn, kahtlane kant, kesse seal ikka poes käib. ega veel tahapoole ehitada on ilmselt juba poeketi enesetapp. teatavasti elavad PõhjaTallinnas ainult mingid eriti .. eem .. vaesed tegelased (mis sellest, et kinnisvarahinnad tõusevad seal hullu moodi) – vahest ehk Kalamaja välja arvatud (vähemalt nii näib olevat üldine arvamus).
miskipärast tundub mulle, et isegi Võru Selver on suurem, aga võibolla pole ka.
igatahes nii palju kui ma olen sealt mööda sõitnud, on sealne pisike parkla peaaegu või päris täis (päevasel ajal peaaegu, nö tipptunnil pungil täis); poes olen käinud ühe korra keset päeva, rahvast oli palju, kitsas oli, kuuest või viiest olemasolevast kassast töötas kolm ja seda oli ilmselgelt vähe.
okei, umbes 10 päeva lahti olnud alles ja laadapäevad. aga – mis siis kui see jääbki umbes nii? sest edasi põhja poole ei olegi ju ühtegi vähegi korralikumat poodi? noh, on muidugi mingid poed, isegi mingi alati täis Säästukas Sitsi peatuse juures (alati täis tähendabki alati täis. enne avamist on juba vähemalt paarkümmend inimest ukse taga ootel) ja Kajaka turg, aga no kuulge? Selverist Mustamäe poole peatusejagu on teine alati täis Säästukas ja Minski pood, veel edasi jõuame Kristiineni – mis pole üldse kaugel nt ühsitransaga, aga ääretult ebamugav on ikkagi kompleksini jõuda ja toidupood on ka kusagil sügavustes. Õismäe poole minnes jääb Merimetsa Selver, mis on päris hea lahendus suvel, kui minna jala läbi Stromka – aga jälle, üle hipodroomi ristmiku minemisega on päris tüütu. ja kolmandale poole on siis Põhja Rimi, mis on nagu on (no hädaga on ka; aga väga hädaga on Rahu pood ju samamoodi ka).
nojah. ma pole mingi poe- ja ostuhull reeglina (enda arvates vähemalt) ja tegelikult ei poolda kuidagi mingit ketistumist ja loodan, et jäävad ka väikesed poed ja eriti Minski pood alles, aga ma ei saa aru, miks peetakse PõhjaTallinnat kohaks, kuhu ei või isegi paari suuremat poodi tekitada, ujulatest vms rääkimata?
teate, ja ma ei taha siia mingeid valimislubadusi nüüd. et kuidas 5a jooksul saan ujula, 3 selvehalli, 2 autopoodi, 4 bowlingut jne. sest ma lepin vähemaga ka; kummaline on lihtsalt mingi eelarvamuslikkus selle linnaosa suhtes.
et meeles oleks..
unustasin sõbrannale öelda, panen kirja, et ära ei unuks:
ega nõrkuste näitamine ei takista Sul tugev olemast, pigem vastupidi. Sa ei pea neid näitama kõigile, aga kui Sa ise tunnistad oma nõrkusi ja vajadusel suudad seda ka mõnele teisele inimesele tunnistada – usu, see teebki Sind tegelikult tugevaks. igatahes rohkem kui soov olla iga hinna eest tugev, nägemata-tajumata oma nõrkusi ja suutmata neid tunnistada.
taas tõbine :S
kui ma poisi aiast koju tõin, oli tal umbes 38 kraadi palavikku.
katsumise järgi tõusis see veelgi ja löts oli ta ka. lebas ja tukkus.
pidzhaamat selga tirides hõõrusin teda viinaga (mis talle ei meeldinud) ja andsin ikkagi Panadoli ka. sest käe järgi oli 39 käes ja ma tahan, et ta natukenegi saaks normaalselt magatud.
ma nagu mingitmoodi oli selleks valmis, aga ikkagi ei meeldi see mulle.
sõnad
Sa üritad veeretada oma sõnu üle minu, mind nende alla jättes ja tahtes tekitada minus süütunnet. Aegajalt tajungi seda tuttavat kloppimist kusagil sügaval, ent sinna see jääbki. Õnneks.
Kummalisel kombel teed sa näo, nagu ei saaks sa aru, et seekord põrkavad su sõnad minust tagasi, aga võib-olla sa ei saagi aru, sest siiani on sul ju õnnestunud minust üle sõita. Sõnadega. Mis peaks ju ometi olema minu pärusmaa. Mina olen see, kes haistab sõnade varjundeid. Aegajalt on mul tunne, et sellepärast sa seda teedki – keerad mu tugevuse mu nõrkuseks. Püüad näidata, et see, mida ma olen harjunud pidama oma tugevaks küljeks, maksab mulle kätte. Tahad olla tugevam, kavalam kui mina? Võtad sõnad ja loobid neid tuimalt mulle, vaadates kerge muigega pealt, kuidas ma nende lõhnades ja toonides selgusele püüan jõuda, kuidas ma neid lahti harutan. Sa valid nimme hästi erinevad, et mul liiga lihtne poleks ja ma lõpuks loobuksin. Sinu võit, eksole? Sa oled sellega nii harjunud, sest see on kogu aeg nii olnud. Ma ei mäleta enam, millal sa avastasid, et ma jään su sõnadesse ekslema, kuni tunnen end seepärast süüdi – ja nüüd sa kasutad seda ära.
Ent mitte täna. Täna ma tajun ära, et su sõnade taga pole sisu. Pole lõhnu, hääli, mõtteid. Su sõnad on vaid tähtede jada, mis juhuslikult moodustab kujundeid, milledest mõnedel on tähendus. Aga see on kõik. Tähed ei tee mulle haiget. Ma vaatan, kuidas su sõnad kukuvad maha enne, kui minuni jõuavad.
Aga sina ei tee seda märkama ja muudkui loobid oma sõnu minu suunas. Kuni lõpuks ma naeratan, keeran sulle selja ja astun uksest välja.
häiritud hommik
lasteaialapse vanema ‘rõõmud’.
hommikul väideti mulle lasteaia garderoobis, et mu laps olla eile löönud nende last. väide pandi paika selja tagant (trepi peal teine laps ütles midagi oma isale, nad olid meist tagapool) ja mu lapsel oli täna esimest päeva õhuke kombekas ning see kõrvadega müts. ehk siis eile nägi ta välja hoopis teistsugune (riietuse põhjal).
iseenesest võib ju vestelda löömise teemal küll, vahel on vajalik lausa. aga mitte siis, kui mõne hetke pärast mult küsitakse, et miks ma ei noomi oma last nüüd ja lisatakse väide, et äkki meie peres ongi löömine kombeks. selle peale mõtlesin ma küll, et on päris tore viis teha selliseid järeldusi, kui tema laps on olnud eile esimest päeva aias (ja õhtuni välja üksinda) ning ei tunne ilmselt oma rühmakaaslasi veel eriti ning mind nähakse üldse esimest korda.
niisiis ma muidugi üritasin seletada natuke 3ste maailma, nii nagu mina seda näen. et kui ma praegu hakkan õiendama, et miks sa eile lõid seda poissi blablabla (kusjuures ma ei ole pealegi 100% veendnud, et see oli üldse minu laps, aga okei, see selleks), siis laps ei saa väga üheselt aru, et see on mingi eilse tõuklemise pärast. ja ka seda, et sellistel 3stel juhtub mänguhoos kõike, tihti nad ei oska arvestada teistega ja loomulikult ei ole ilus lüüa, aga kujutagu see isa end ise kahe kasvataja asemele paarikümment kolmeaastast jälgima. kusjuures minu meelest mingite konkreetsete löömiste peale toimub küll seletamine ja karistamine seal täiesti.
kui eilne kasvataja jälle tööl on, eks ma siis uurin täpsemalt, mida tema teab. sest loomulikult on see väga paha, kui mu laps nimme kedagi lööb. aga siin on minu jaoks liiga palju küsitavusi, seda enam, et eile õhtul vestlesime ka kasvatajaga õues üsna pikalt ja ta ütles, et mu poiss oli nüüd peale haigust jälle rohkem omaette olnud veel.
õnneks oli apteegis tore müüja ja mu tuju tõusis normaalsele tasemele tagasi. aga ma tean, et see ei jää viimaseks korraks.