sõnad

Sa üritad veeretada oma sõnu üle minu, mind nende alla jättes ja tahtes tekitada minus süütunnet. Aegajalt tajungi seda tuttavat kloppimist kusagil sügaval, ent sinna see jääbki. Õnneks.
Kummalisel kombel teed sa näo, nagu ei saaks sa aru, et seekord põrkavad su sõnad minust tagasi, aga võib-olla sa ei saagi aru, sest siiani on sul ju õnnestunud minust üle sõita. Sõnadega. Mis peaks ju ometi olema minu pärusmaa. Mina olen see, kes haistab sõnade varjundeid. Aegajalt on mul tunne, et sellepärast sa seda teedki – keerad mu tugevuse mu nõrkuseks. Püüad näidata, et see, mida ma olen harjunud pidama oma tugevaks küljeks, maksab mulle kätte. Tahad olla tugevam, kavalam kui mina? Võtad sõnad ja loobid neid tuimalt mulle, vaadates kerge muigega pealt, kuidas ma nende lõhnades ja toonides selgusele püüan jõuda, kuidas ma neid lahti harutan. Sa valid nimme hästi erinevad, et mul liiga lihtne poleks ja ma lõpuks loobuksin. Sinu võit, eksole? Sa oled sellega nii harjunud, sest see on kogu aeg nii olnud. Ma ei mäleta enam, millal sa avastasid, et ma jään su sõnadesse ekslema, kuni tunnen end seepärast süüdi – ja nüüd sa kasutad seda ära.
Ent mitte täna. Täna ma tajun ära, et su sõnade taga pole sisu. Pole lõhnu, hääli, mõtteid. Su sõnad on vaid tähtede jada, mis juhuslikult moodustab kujundeid, milledest mõnedel on tähendus. Aga see on kõik. Tähed ei tee mulle haiget. Ma vaatan, kuidas su sõnad kukuvad maha enne, kui minuni jõuavad.
Aga sina ei tee seda märkama ja muudkui loobid oma sõnu minu suunas. Kuni lõpuks ma naeratan, keeran sulle selja ja astun uksest välja.