vale ..häbi?

ma ei saa siiralt võtta seda, kui suvalised tibid kusagil seltskonnas küsimuse peale ‘kas ma tohiks siin meie tegevusest mõned pildid teha?’ hakkavad huilgama, et nemad ei taha küll kuidagi pildile jääda – ja tehes seda sellises stiilis, et probleem pole mitte oma näolapi avaldamise kartuses-mittesoovimises (mis on aktsepteeritav ju), vaid lihtsalt et ilmselt nii on vist popp eputada natuke.
põhimõtteliselt, ega ma siis neid ei pildista ka muidugi. eks nad siis hiljem huilgavad, et neid pole piltidel.

valmisotsused

koht: suvaline keldrikaltsukas
tegelased: müüja (nooremapoolne pensionär), ostja (keskeas naine)
raadiost tuleb mingi jupp poliitikast.
müüja: no milleks neid poliitikaid ja liitusid nii palju vaja on. kolm suuremat ja aitaks küll!
ostja: jah, näe, eks igaüks arvab, et tema mõtted kõige paremad. nüüd need valimised ka veel. näe, ema mul valis Savisaare, ütles, et tal raha vaja ja keegi teine ei anna mitte midagi.
müüja: jah, kodus ma ei saa rääkidagi, siin võin. kodus ütlesin, et ma ei käinudki valimas. aga käisin ikka ära ja valisin Vilja. mulle meeldib kuidas ta toimetab ja tark on ta ka, haritud ikka. lisaks näeb veel hea välja.
ostja: näeb jah, aga ta on noor ka veel, hulka noorem kui Edgar.
müüja: noor on ta jah.
ostja: teate, mina valisin esimest korda sotsiaaldemokraate.
müüja: need on need endised mõõdukad või?
ostja: mina ei tea, aga ma valisin Hardi Volmeri, selline sümpaatne inimene. siitkandist pärit ka ja..

lapse kasvamisest ;)

minu laps, kelle puhul ma kartsin, et lasteaeda harjumine läheb üle kivide ja kändude ja kena, kui kevadeks lepib, korraldas eile lasteaias ühe Väga Suure Jonni, kui ma talle järgi läksin. sest tema tahtis veel mängida, aga mina ei pidanud heaks mõtteks temaga rühmatuppa mängima jääda. niisiis istusime garderoobis oma 15 minti, mille jooksul tema muudkui ulgus, et ‘määäängimaaaaa’ ja mina püüdsin selgeks teha, et lähme ehk ikka koju. ilmselt kajas kogu maja poisi nutust. vähemalt minul oli natuke piinlik ka.
eelmisel nädalal toimunud arenguvestlusel kuulsin oma üllatuseks, et minu poiss on üks vingemaid riietujaid rühmas. miskipärast ei tea mina sellest midagi, vaid tunnen end enamasti kammerneitsina, kes noorhärrat riietab. kuigi natuke paremaks on asi läinud. aga näe, selgub, et tüüp valdab asja küll 😉
kui ma poisilt tavaliselt küsin, et kellega ta aias mängis, on standardvastus ‘Kauriga’. kahtlustasin juba, et ta ei tea laste nimesid, aga eile sain selgeks, et teab ikka küll. hakkas õhtul kodus rääkima, et ei tea, kas homme on ka nii vähe lapsi aias ja ma siis küsisin, et kes olid. esimene vastu oli kohe, et ei tea. ma siis hakkasin pakkuma nimesid (no nägin ju mõnda, kui järgi käisime) ja siis poiss hakkas lisama nimesid. nii et selgub, et ma olen kippunud teda alahindama.
nojah, ja siis meenus veel see asi, kuidas neljapäeval peale arenguvestlust (kus poiss juures istus ja kogu aja pirises, et tahab koju – aga pärast tahtis hoopis kohvikusse) istusime Kristiine Apollo Mmuahis (mis kahjuks kinni pannakse, niuc, seal on alati nii vähe rahvast ja ometi on see selle kaubakeskuse ainus mõnus istumiskoht!) ja laps sirvis oma kahte äsjaostetud Väikese Muti raamatut (teate küll, mingid tsehhi omad, multikad olid ka veel minu nooruses) ning Jänkupere raamatus järjekordselt lehte keerates pidin ma korraga omale kohvi kurku tõmbama ja jäin kohe illustratsioone jõllitama: selgus, et seal on juttu sellest, kuidas jänkuema kolmikuid sünnitab ja pilt oligi konkreetselt sünnitusest, ikka kohe väga konkreetselt. einoh, las laps õpib – aga ma polnud sellel hetkel ja selles kohas selliseks pildiks valmis! 🙂

arvan või tean?

suhtlemispsühholoogia oli päris huvitav. saan teoorias teada seda, mida praktikas iga päev teen. või mitte just alati, on ka täitsa rahulikke päevi, mil suhtlen nii vähe kui võimalik ja hoian energiat. aga ma leidsin, et erinevalt üldistusest, et naised ‘arvavad’ ja neile ‘tundub’ tahan ma rohkem ‘teada’ – mis aga on meeste pärusmaa. vähemalt neid asju tahan teada, mis minusse puutuvad. ah, tegelikult mäletan neid ‘arvamise’ aegu ka, ja eriti naiste seltskonnas kasutan seda ‘arvamist’ ja ‘tundumist’ ka küllaltki – aga pigem selleks, et teist poolt säästa. aga minuga, palun, olge konkreetsed!

selline päev ;)

mulle öeldi täna kompliment. midagi sellist, mis tuleb südamest ja puha. täitsa harjumatu. aga tore on ikkagi teada, et su sõprust hinnatakse ja seda ka julgetakse öelda. kuigi ma ikka jupp aega ei suutnud uskuda, et see olengi mina..

päev või asi

mul on täna omfg-päev.
ma ei tea, kas mul on sellepärast imelik enesetunne, et ma magasin kaua (laps aeda ja koju tagasi magama) või magasin ma kaua seepärast, et mul on imelik enesetunne. eiei, mitte külmetuseline, vaid uimane ja raske.
ühel tibil linnas oli täpselt selline sall nagu mul vaja oleks.