enne, kui lähen oma tänast kokkamist tegema (ei midagi erilist, ilmselt suitsupeekoni ja sibulaga praetud kartul), poetan siia ühe isuäratava lingi. nimelt Tellerilt pärit Moule Bleue a la Kalju. igatahes.. mina ei fänna karpe 🙂
Kuu: jaanuar 2004
tume pool
loen järjekordset Patricia Cornwelli raamatut ning mõtlen, et nii mõnigi (meessoost) tuttav on leidnud, et need raamatud on liiga julmad, liiga kurjad naisterahvale lugemiseks. üsna võigas on käesolev raamat küll, pealkirjastki juba näha: “Võigas paljastus”. ent siiski võluvad mind sellised raamatud hulka rohkem kui mingid klassikalised naistekad. pole igav ega läila, kuigi teinekord mingitpidi etteaimatav küll. siiski hulka vähem kui mingid naistekad. minu totaalne lemmik Ruth Rendell, kellest pajatan ehk mõni teine kord, on küll vähe leebem kui Cornwell.
mingi tume pool minus?
ära otsi mälestusi
pole mõtet
otsida mälestusi
mälestused vaid piinavad
otsid neid
kuni leiad
siis ei saa enam lahti
tänasesse päeva tulevad
et tuua vaid uusi pettumusi
ära seo endaga mälestusi
nad tulevad ise
ära otsi neid
nad toovad vaid valu hinge
ära otsi
mälestusi
kitsejuust ja tomat
jälle üks vanem retsept. ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kas see on nagu soe salat või.. no ei pane salati kategooriasse 🙂
100 g parimat suitsupeekonit
5 lihast tomatit
8 küslaküünt
punt lehtpeterselli
punt basiilikut
4 salveilehte
200 g kitsejuustu
Võtta üks sihuke kõrgema äärega ahjupann, kuhu peekon põhja laduda. Tomatitel ühekõrguselt “kaaned” päält maha lõigata. Notsu pääle tomatid tervena kenasti istuma. Ja siis – tomatitele kenasti viiludena küüslauk, hakitud petersell, basiilik ja salvei. Selle otsa kitsejuustuviilud.
Ahju, igatahes, lasete nii 35 minti 175 kraadi man.Lõhnav, aromaatne ja tervislik. Mina võtaks jahedat valget veini nt. Rieslingi marjadest.
Volks
minu igapäevane internet..
te ju kõik teate toredat firmat elion, vanasti eesti telefon? saatuse ja asjaolude tahtel (mul levibki aint toosama elion ning starmani-nimeline firma siin) on mul nende netiühendus. või siis pole. nagu eile õhtul maalt tulles selgus.
klienditeeninduse telefoni otsas ei pidanudki tunde rippuma. pea kahe minuti pärast oli tädi toru otsas, kes lahkelt lubas, et võetakse ühendust. ja võetigi. noormees seletab, et nende poolt on kõik korras ning ei pidanudki mind mingiks Eriti Lolliks tibiks – mida selle firma teenindajatega muide juhtunud on.
niisiis, täna lõuna ajal sajavad mulle 2 montööri sisse. kontrollivad liini, kontrollivad modemit, panevad oma kaasasolnud modemi mulle siia – ei midagi. lubavad varsti tagasi tulla. läheb mööda tunnike ja ongi tagasi. tõstab onuke juhtmeid ringi ning adsl tuli hakkab jälle vilkuma ning oh inet, jääbki põlema. et asi ilusam oleks, jäetakse mulle uus modem.
kulub nii minutit 45 ehk, kui köögist lapse juurest tulles avastan, et adsl jälle maas ja juba jupp aega olnud. brr. haaran telefoni, et helistada klienditeenindusse ning näen, et oo, adsl tuluke vilgub ja hakkab põlema. hurraa! panen toru hargile ning sedamaid kustub ka ühendus. mhh. valin veel klienditeeninduse numbri ning jään ooterezhiimile. nett tuleb. on. on. on. kuni panen toru hargile (jõudmata teenindajat ära oodata).
õnneks on montööri number mobiilis kenasti olemas ja kupatan onu veel kord kohale. loksutab jälle siin juhtmeid ümber ning näe, töötabki. nüüd juba paar tundi lausa..
hetkel imetlen seda imekaunist punast juhet, mis ühendab omavahel modemit ja arvutit ning mis muidugi sobib suurepäraselt siia sinisesse tuppa. igaks juhuks on see juhe vist oma 3m pikk ka 🙂 aga muidu on uus modem päris kena, isegi oranzh tuli on peal ja puha..
mh, muide, kas pole kummaline, et elioni veebis olev otsingusüsteem ei otsi mitte elioni oma kodukalt, vaid neti.ee’st?
ja kas uninet oneline töötab ikka siiani normaalselt ning kuidas neil selle modemi hinnaga on? ehk ükspäev levivad mullegi siia..
veerand looma
näe, eile toodi jälle veerand noorlooma.
tüütu on muidugi tükeldada (ehkki lapse pärast jäin ma suuremast tööst kõrvale), aga teiselt poolt on suur hulk värsket liha ka hea .. kuigi lõppeks maandub enamus ikkagi sügavkülma. enne aga sai tükike liha soola pandud ja tükike ahju pistetud leivakatteks ning ribitükkidele keeran kohe sousti peale.
taas kord tõdesin, et võiks ju võtta terve looma ning tuttavatelegi müüa.. aga igaüks tahab ju sisefileed ja praetükke ja puhast liha.. ning kui kalliks peaksime me siis oma lihunikutööd hindama? ning loom ei koosne ju ainult fileest 🙂
sama on lambaga. saaks terve lamba, nii paari tükki raiutuna.. aga edasi? tahtjaid oleks ehk, kuid ikkagi peab komplekteerima enamvähem võrdsed pakikesed..
igatahes on külmkapp jälle mu sõber ja liha täis. suurem osa on ema juures, kuid mu külmik on hulka pisem ka 🙂
tssh, tegelikult ei tohi niimoodi tuttavatelt kodus tapetud looma liha saada…
sinepiga ahjusiga
Sain täna oma kadunud neti tagasi ja kohe ka Neemelt (kellelt on pärit marineeritud küslad) ühe vahva retseptumi, mille siinkohal ära kriban:
Võtad ühe kena seapraetüki ning küpsetad selle ahjus ära.
Tõstad välja, siis lõikad kamara ja ülearuse peki ära. Asemele määrid järgmise mödla: 3 spl sinepit, 1 munakollane, 0,5 spl. kartulitärklist, 0,5 spl. suhkrut, riivsaia; paned ahju tagasi nii 220-250o juures ja küpsetad veel 10-15 minutit. Saab hää.
Kringel
2 klaasi piima, 50
laenatud päev
ma tahan ja ei taha kirjutada tänasest päevast. või nüüd juba eilsest. mis oleks pidanud olema üks tore päev .. ning mingitpidi oligi. ilmselt on see minu probleem, et minu päev kujunes selliseks nagu oli. selliseks laenatud päevaks.
vahel ei taha kuidagi magama minna.
vahel ei taha hommikuti ärgata.
Siga sibulal, veinist rääkimata
Tänaõhtune eksprompt-roog.
Vaja:
Sea sisefileed paras tükk
Porrut (pool kuni üks vars)
Küüslauku (3-4 küünt)
Mugulsibulat (1 keskmine)
Soola
Musta pipart
Koriandrit
Valget veini
Malmpott
Pliit
Ahi
Haki sealiha pisikesteks tükkideks ja pane poti põhja praadima. Kui liha on parasjagu pruun ja natuke rasva välja andnud, korja liha potist välja ja pane kõrvale. Kui rasva vähe tuli (sisefilee pole eriti rasvane, võid mõne tükiga ka proovida, mis rohkem välja annab), pane õli juurde ja viska sinna sisse tükeldatud küüslauk, porru ja sibul ning prae need pruuniks.
Kui valmis, laota gemüüse poti põhja laiali ja kata lihatükkidega. Lisa maitseained ja vala kogu tulemus valge veiniga üle, umbes nii palju, et liha kaetud oleks.
Pane kogu roog ahju kaane alla hauduma, mulle tundus et nii kolmveerand tundi 200+ kraadi juures oli paras, aga ma ei vaadanud väga täpselt kella.
Valmis on ta siis, kui liha hakkab suus sulama ja vein on potist enam-vähem otsa saanud.
Viimaseks liigutuseks võib sibula ja liha potis omavahel ilusti ära segada, kui seda juba vahepeal juhtunud ei ole.
Ette kanda heas seltskonnas, kuumalt, keedukartuli ja külma viinaga.