paar hetke piltidega

ma ei oskagi kusagilt alustada. kui üleeile oli veel hingetõmbeaega, siis eilne möödus nagu kiirrong. hea, et ma selle alla ei jäänud 😛

130220247
kiluvõikud, teadagi, tähendavad ühte konkreetset külalist. seekord toimus kõik kuidagi kiirelt ja jooksvalt, aga toimis.

130330259
muuhulgas avastasime täiesti kogemata üllatavalt söödava poetordi. üldiselt ei ole mul nende suhtes eriti sooja tunnet, sest mul on tunne, et mida aeg edasi, seda hullemaks need muutuvad. aga see Pere Leiva toorjuustu-mustsõstratort oli küll täitsa söödav (kuigi ikka seda taimset rasva kippus suulakke kinni jääma) ja täitsa korralikult mustsõstraid oli seal ka.

130221263
ja eilseks tekkis korraga kontsert. ma ei oskagi seda muudmoodi väljendada.
oh, nagu niigi oleks mingi lihtne päev olnud.. aga seda enam oli hea õhtus istuda ja head muusikat nautida. taas üks väike ülimalt positiivne laksuke.
ning kui laulunud noormehe puhul oli tajuda, et ta on veel tõesti noor ja mitte väga suure kogemusega, siis Airi Allvee ja Hedvig Hanson olid muidugi väga võimsad.
üldse meenutas, et peab hakkama Jazzkaarele mõtlema.

kassidest ja kaalust

nii, kui ma mingi hetk kirjutasin peamiselt kassidest, siis nüüd pole ma seda ammu teinud.. aga siit see tuleb siiski.
Volli on üldiselt hulka sotsiaalsem, kui tulles. sebib jalus ja puha, aga paitada saab siiski ainult tema soovil.
samas aga Tiugut ta hooti täiesti terroriseerib. pole midagi järgi kahest mütakast, kes voodi all kõrvuti magasid. Tiugu küll susiseb rohkem, aga siis saab Vollilt käpaga ja pageb. ja vahel on näha, et kui on vaja kusagilt mööda minna, kus Volli on, siis teeb seda väga arglikult ja kiirelt.
Tiuks ise on selline inimese loom, tal on kohe kindlasti kodukassi kogemus. magab mu juures, ronib sülle, hea nurrumootor on. aint karv on selline tugevam, jäigem ja seega kammides (mida ta laseb meelsasti teha) on kõik kohad karvu täis.
eile õnnestus sõbrannal Volli korralikult kinni püüda, nii et saime küüned lõigatud ja jäime mõlemad ellu ka. mul on kummalisel kombel paar küünistust kusagil parema õlavarre ja selja ülaosa peal 😛
aga ühtlasi sai otsustatud, et Volli peab ikka kahjuks ära minema. suurem jama on see, et MTÜ lõpetas koostöö selle konkreetse eravarjupaigaga, kust need kassid tulid ja seega kui ta sinna tagasi viia, siis tõenäosus, et ta omaniku leiab, on väike. nii et vähemalt esialgu üritan siis ise sellega tegeleda et ehk Vollile kodu leida.
seega kui kellelgi on mingi kassimõte, siis palunväga, mul on üks pakkuda.

aga räägiks kasside otsa kaalust ka.
et tegelikult polegi selgunud, mis mu müstilise kaalukaotuse põhjuseks on ja hoiame lihtsalt pöidlaid, et rohkem ei langeks. sest sel juhul oleks tegu mingi tõsisema jamaga.
votnii.
äkitselt läks kiireks ära, oeh..

praktiline (mitte)romantik

romantic_

ma ei tea jah, romantic is so overrated. no veidike võib ju olla ka, now and then, aga no liigagi tihti kipub mingi jama kaasnema. okei, alati on hetked, mis jäävad kusagile igaveseks alles ja see on hea; aga selleni jõudmine, et lihtsalt neid hetki hoida ja hinnata (ja võimalik jama unustada) võtab aega. sest no ei ole vaja mingi hea emotsiooni ümber hiljem tekitada hala. mul on kahtlus, et on inimesi, kellel ei õnnestu see kunagi. kuigi just, see ei ole ka lihtne, et seepärast siis ka ettevaatust romantikaga.
ma siiski suudan selliseid helgeid hetki enda sees kokku lugeda küll kenasti. ilma selle emotsioonita, et ‘pekki, miks see oli ainult see hetk?’. või no midagi sinnakanti, see emotsioon võib olla suhteliselt erinev, ma tean küll. aga oh, õnneks suudan ma kuidagi need emotsioonid (heaolemine vs hala) vahel päris kenasti üksteisest eemaldada. teadlikult. et hoida seda, mida mul vaja on (õnnetunnet..?)
praktiline romantik vms? et ehk vt plakatit 🙂

tööl on laual Fazeri vodkakommid. võtaks suutäie magusat küll, aga sellisel kellaajal sellist kommi? :O

esmaspäev, poolkuu aegu

igatahes mul ei olegi midagi öelda. või teistpidi oleks liiga palju, aga ma ei viitsi.
argipäev on vaikselt kohale jõudnud ja mõningad kohustused sellega koos. oh, tõesti, tüütu. peaks kiirelt ära tegema ikkagi, saaks ühele poole.
raputus rutiinist välja. not just myself.

fikseering: eile õhtul Django. jaa, vägivaldne, nagu Tarantino ikka, aga selline väga ülemängitult. seda tomatimahla või midaiganes nad kasutavad, oli nagu umbes viis korda liiga palju. et ehk see ei mõjugi lõpuks enam räigelt. M. oli see, kes arvas, et tema Kareninat ei viitsi hetkel vaadata ja mind sinna tiris ning lõpuks väitis, et ega vist teist korda ei taha näha. no ma ei tea, ei olnud midagi nii koledat ju ka.

‘surprise me’ ‘ah, mul ei tule midagi välja..’ ‘ära pabla, alati tuleb’

kiirlaadimine

teater oli ka muidugi hea, aga tegelikult oli viimaste päevade tipphetk (või isegi mitte nii hetk) kusagil keset pankrannikut. üsna teadlikult ühendasin omavahel mingid võimalused ja asjaolud.
ma tean, kus on mõned minu väga sügavalt isiklikud energiapaigad.

ja nii ma olingi seal sügava lume sees oma kontsasaabaste ja pika mantliga, värske lumi ja juba soojendav päike, lai jäine meri, imeline maastik, petlikult lähedalnäivad korstnad ja mahutid.. ja aina süvenev sügav rahulolutunne, mis mingil hetkel kasvab täiesti ületamatuks õnnetundeks. umbes selliseks, et tahaks sügavalt naerda, keerutada ja heita pikali ja vahtida sinist taevast ja ammutada seda kõike veel endasse. nojah, lumega muidugi väga ei pikuta. ning tegelikul saab (saingi) ilma selle kõigeta. lihtsalt erinevate detailide kooskõla, veel mõned suurepärased paigad, imeline ilm.. võimalus lihtsalt istuda, nautida, kulgeda, muretult.. ja vahepeal omaette natuke naeratada, lihtsalt sest on hea..
ning jaa, ma tean, et see ei ole selline seisund, mis niisugusel kujul oleks pikalt jääv. aga mingi lainetus ei kao niipea. just sellised kogutud hetked aitavadki üle saada mingitest vähemmeeldivatest aegadest.

nigula0079

teisel pool ust

uks sulgub ja ma ei tea
kummal pool olen
vastu jahedat uksemetalli
toetan pea ja kuulan
iseenda rahutut hingamist
ma hoian silmad kinni ja
ei julge vaadata

uksest ôhkab külma
ja see on hea
môte millele môelda
hoian sellest kramplikult kinni
uksest môttest külmast
mis hoiavad mind eksimast

uks sulgus ja
ma ei tea ikka veel
kummal pool ma olen
siin on külm
ma tôstan lôpuks silmad
ja vaatan valgusesse

hernesupipäev

supp keeb, no kuidas siis muidu. kolme sorti liha ja mitteüht tangu, nagu ikka. sedapuhku veidi pisemas potis, kui tavaliselt. enamike jaoks on seegi pott suur 🙂
ilm on ka vastlane isegi. mina vist väga liugu ei lase, laps aga küll.

hommik lõi päevale huvitava, laisavõitu alguse.
suits me well today 🙂

life

huvitav on leida, et mingid kohalikud sündmused leiavad oma tee ka rahvusvahelisele ‘areenile’ 🙂