the time is running by..

kuigi materjal oli seekord varakult kõik koos, oli ikka hommikul tunne, et ma ei taha mitte kusagile minna. nüüd, hiljem, tunnen ma end ikkagi hästi. saan oma ajus ühe kausta taas kinni lükata. tehtud, done, сделанный, hecho, tehty, կատարած, factum. olgu, mitte lõpetatud (closed, законченный, terminado, valmis, ավարտված, executus) küll veel.
aga iga etapp on oluline. eksole. kasvõi enesetundele.
linnuke kirjas.

hommik oli väga valge. ei, mitte ainult lumi, üldse. kumavalt valge, enne päikesetõusugi. ma võin teada, millest see on, aga see ei vähenda võlu.
päev on selle kõrval märg ja hall.
päeva jutud aga mitte, neis on toone küll ja rohkemgi. midagi siit, midagi sealt. ootamatu kõne ja veel ootamatum selge tunne hiljem. pisikesed lükked siit ja sealt.
feeling means living 🙂

ja Väga Värskelt avatud söögikoht Kolm Sibulat oli juba eile ilma broneeringuta haaramatu. ilmselt mitte kogu aeg, aga vähemalt see üks kord, mil ma nina ukse vahelt sisse sain.

kohtumine

ma vist nägin sind täna

ma liikusin sust mööda ja
sa läksid oma rada
nägemata mind
su soojus ähmaselt meenus
ja ma tahtsin sind puudutada
aga sa olid kusagil kaugel
ja mu käsi ei ulatanuks
ja mu jalad ei suutnud teha sammugi
su suunas
külm tuul ja peenike lumi peksis mind näkku

ma vist nägin sind täna
silmanurgast
või oli see unes?

ärakäik

pime lumine tee. kõrged männid. peegelduv autotulede valgus.
veerand tunni pärast on udu.

põlev sadulveok oleks olnud nagu unenäos. ometi oli see, tee servas, heleda leegiga põlemas, ilma haagiseta. teisest teeservast möödudes oli kuumus liigagi tajutav. vastassuunast tulev päästemasin.
mõned tunnid hiljem pole kõigest jälgegi.

Liblikapüüdja

jah, ma tean küll, et tegelikult on märts teatrikuu, kuid mis parata, et mul on selleks hetkel veebruar. juhtus nii. veidi tihe on, aga samas eks need asjad käivadki kuidagi lainetena.

eile oli siis VAT-teatri “Liblikapüüdja” õhtu. Fowlesi raamat, mis mul paar korda läbi loetud ja lugu teada. ometi on näidend alati midagi muud, seal on lavastajat ja näitlejaid. ja sama põhiliin.
aeg näidendis oli kokku surutud, muidugi. mõned üleminekud olid üsna järsud, samas oli kusagil teadmine, et see ongi kontsentreeritud. üldiselt see isegi ei seganud.
Ferdinand oli karakterina pealtnäha lihtsakoelisem, erinevad kihid tulid aja jooksul ja kuidagi tajutavalt. Mirandaga oli keerulisem, tema olemus oli lõpuni selline.. liblikalik, keerlev, ootamatu. raamatus oli ta minu jaoks kuidagi konkreetsem kui selles tükis. naisena peaksin ma ometi teda paremini mõistma? mitte, et ma Ferdinandi mõistaksin, aga ta oli näidendis oluliselt tajutavam, no ma ei leia muud sobivat sõna. jaa, eelmise näidendi kontekstis ütleksin ma, et kui ta oleks veidi rohkem ühiskonda sulanduv, siis oleks võinud ka temast saada Earnesti-taoline türann. algselt jääb selline tagasihoidlik, uje, liigagi korretkse inimese mulje – aga selle taga on peidus vähem või rohkem omapäraseid komplekse, mis ühel või teisel moel avalduvad. ning muidugi ei tee nemad midagi valesti.
M. ohkas, et väga õõvastav on teada, et tegelikult on ka selliseid inimesi olemas.

kontsad ja mitte ainult

wearheels

onju, ainult talvistel mitte väga puhastel tänavatel peab ettevaatlik olema.
et ehk tegelikult on praeguse aja jalatsite kriis. kontsasid leiaks, aga selliseid, millega hetkel ebamäärasel, kohati libedal ja mitte väga ühtlasel pinnal käimine pole kuigi mugav. või siis on sellised sussitaolised, millega saab käia pänta-pänta (ja mis tegelikult ei ole väga mugavad ikkagi). ja need vahepealsed on mul hetkel lihtsalt jalga ära lagunemas. eks need ole juba aastaid vanad ka, aga ikkagi!
mingi päev isegi proovisin paari saabast, mis ei maksnud imekombel sadu eurosid, aga no vabandust, säär jäi laiaks.. et ehk sajandeid tagasi poleks ma väärt pruut olnud* 😛 aga tõesti. ja ometi on allahindluste aeg, kuid sellist ca 5cm kontsal kena, soovitatavalt seest sooja saabast normaalse hinnaga ei leia. tegelikult ka kalleid peaaegu et pole, proovitud saapad olid nt voodrita.

aga ma tean, et need, kes otsivad madalat saabast, ei leia ka midagi. ja kes otsivad kõrget (neid on mu tutvusringkonnas ka siiski mõned), ei leia samuti. et ehk nutt ja hala kõikidel.
seepärast vist ongi mul üsna palju jalanõusid kapis, et kui midagi sobivat on, tuleb ju ära osta. isegi, kui see pole mõistlik 😛

novot, ja kontsateema üldiselt on selline, et paljud ei saa aru, mismoodi üldse mingi kontsaga liikuda saab, aga ma ütlen, see on harjutamise kogemus ja enesetundele mõjub ka hästi. et ehk kontsaga ongi palju lihtsam calmi keepida.

* – mitte, et ma nüüd oleksin, nagu elu näitab. oujee, ma ei kahtle oma väärtuses, aga selle pruudi-poolega on .. pidin ütlema juba, et kehvasti, aga see poleks ju ka õige. et tühja sellest pruudist, eksole, oluline on olla väärt inimene, noh, muuhulgas ka ehk väärt naine, with all my strange sides.

Aeg ja perekond Conway

selle aasta esimene teater. õnneseen, mul õnnestus Piletilevist saada Linnateatrisse piletid (haa, järgmiseks kuuks ka kusjuures). tegelikult oli see sõbranna soov, aga sai siis võetud paar piletit lisaks, et ise ka minna. kaaslane vahetus küll viimasel hetkel, aga see selleks. haigused ei hüüa tulles.

“Aeg ja perekond Conway”, tükk, mis peaks rääkima ajast. arvestades vaatuste ajalisi hüppeid (esimene ja kolmas on ühes ajas, teine 19a hiljem) läheks see nagu teemasse, aga kui sisusse minna, siis jäi see ajateema minu jaoks kuidagi pealiskaudseks. olgu, jah, noorena olid kõik õnnelikud ja hiljem mitte väga, aga sellest üksi jäi natuke nagu väheks. perepoeg Alan oli tegelikult ainus, kes aja relatiivsuse teema kuidagi konkreetsemalt sisse tõi ja seegi oli ju verbaalne.
lisaks tekkis teise vaatuse ajal huvi, et kuidas see esimese vaatuse pidu lõppes, aga ka selles osas ma veidi nagu pettusin. ma ei saanudki nt aru, mida pr. Conway NII hullu tegi, et Madge tema peale veel 19 aastat hiljem vimma kannab, kuna väidetavalt seetõttu ei tulnud temal suhtest Gerardiga midagi välja.
tegelastest, ma ütleksin, oligi Alan tüübina ehk kõige ehedam. ühelt poolt lihtne, isegi nagu kergelt kiiksuga, aga samas kuidagi kõige reaalsem.

tulles tagasi selle ajas muutumise, õnne ja õnnetuse teema juurde, oli mu jaoks teatavaid kulmukergitusmomente küll. ei, isegi mitte see, et abielus olija oli kade mitteabielus olija peale ja vastupidi, see on väga inimlik isegi (grass is always greener on the other side, kuigi see võiks ju mingi hetk leebemaks minna?). pigem, et nende üldine suhtumine elusse ei ole ka kaks dekaadi hiljem palju täiskasvanulikum. nad on kõik kuidagi väga puntras ja ise nagu üllatunud selle üle. selge, et kriisiperioodid käivad inimestel erinevatel hetkedel ning ka aeg oli teine, aga 40 ringis võiksid mõned asjad juba natuke selgemad olla. iseenda sees olevad asjad. iseendaga leppimine? jälle, Alan oli vist tegelikult ainus, kes sellega toime tulnud oli. aga ta oli seda varem ka. ning tema oli ka ainus, kes ei olnud, hoolimata saadud hoopidest, kibestunud.
mis ei tähenda, et neid tumedamaid pooli-emotsioone ei võiks vahel olla. ikka võib.
ning selge on see, et lähisugulastega me oleme ka teistsugused, kui teiste inimestega. sest need sidemed on hoopis erinevad ning seal on oluliselt rohkem kummalisi allhoovuseid, kui aimata võiks. ja et siis võivadki need tumedamad pooled leida rohkem väljendamist, eriti, kui seda omavahelist kummalist vimma miskipärast tundub nii palju olevat. päriselt ei saagi aru, kust see kõik tulnud on.
ning muidugi see, et elud olid läinud üsna vastupidiselt 19 aastat varasemale ennustusele.

ma ei saa mööda vaadata ka vaheaegadest.
esimese istusime koos kaaslasega ja kuulasin veidi tema juttu ning jõudsin taas tõdemusele, et teistele sõbralikku nõu anda ei ole üldse raske. samas ise sarnases situatsioonis olles ja end kõrvalt vaadates ei suuda ikkagi vastavalt sellele nõule väga tegutseda. aga ma tean ka, et vahel ongi puudu see sõbralik müks kõrvalt, mis aitab rajal püsida. nii et ehk ikkagi sain natuke abiks olla, mitte niisama targutada.
teisel vaheajal olime oma pundiga koos ja arutasime ka veidi näidendit.
meie ainus mees andis teada, et tema ei saanud küll aru, mismoodi Earnestist selline türann sai, mille peale me, naised, vaatasime üksteisele otsa ja leidsime, et see oli küll väga loogiline. no tõesti, ma ei oska seda seletada, aga Earnesti käitumises varasemas ajas ja infos tema kohta oli küll midagi sellist, milles see türanlikkus või pigem ehk isegi omamissoov sees oli. see algne hiiliv tagasihoidlikkus.. nojah, pluss ikkagi mingil määral hilisem nö koha kättenäitamine. kompleksid, mida sellel mehel ilmselt oli mitmeid.

aga nii üldiselt ütleks, et etendus oli enam-vähem keskmiselt hea. suurepärane mitte. ma peaksin vist natuke teist tüüpi etendusi vahepeal vaatama..

Kratt jõudis täna minust kirjutamisega ette, tema arvamust saab lugeda siit. ning vastuseks tema küsimustele – ma ei kujuta mitte ühelgi hetkel päris täpselt ette, kus ma olen mingite aastate pärast. veidi oma unistusi ma mäletan ning selge, et kõik ei ole täitunud. aga ma olen kohe päris kindlasti oma eluga märksa paksemalt rahul kui 20 aastat tagasi või kui ma siis arvanud oleksin, et ma olla võin.

jahe

petlik, väga petlik. igatahes on tunne, et ma eile ikkagi sain natuke külma juurde. ikka oligi seesmine külmatunne, mitte selline väline. päh. õues ei saanud nagunii üldse aru, toas selga venitades alles hakkasin tajuma.
ometi sai ju pärast sooja, nii välispidiselt kui sooja teega ning ei saa salata, ka mõne positiivse emotsiooniga.
aga mul ei ole siiski aega sellele pikemalt mõelda. et ehk aitab seegi kord ignoreerimistaktika 😛

samas, mingit tunnet pole ka, et valmistuks neljapäevaks, nagu kalendrit vaadates tegema peaks. või noh, eks ma siis mingil hetkel teen ka natuke.
aga ikka on subjektiivselt kuidagi jahe, kuigi objektiivselt ju ei ole.

tuul

tuul üle hämarduva taeva
korjab linna kohalt kokku
neid eksinud hingi
kes on uppunud majade vahele
aina samadele teedele
aina samade akende taha
leidmata püsi
alati on kusagil üks mis
tundub heledam
alati see
mis on eemal
kohale jõudes on pettumus
ekslevad edasi

kuni tuleb see tuul
mis viib