maarjapäev

ma ei või.
laps on terve koolivaheaja tõbine olnud ja siiani pole terve. mingi vastik viirus, analüüsid hullemat ei näidanud. ta on ju veel see tüüp ka, kes ei taha koolist puududa, aga ikkagi peab nüüd. õhtuti palavik, pluss ikka haige kurk ja köha.

oma asju olen ka muudkui edasi lükanud. no mitte päris, tegelikult ma iga päev toimetan midagi teha. aga ikkagi. selmet et mingid asjad eile õhtul ära teha, jäid kõik tänasesse. need asjad, mida edasi lükata kusagile pole. ning plaanid on pidevas muutumises. liuglen lihtsalt vooluga kaasa ja püüan vee peal püsida.
küll varsti tõmban end kaldale, teadagi. mõni päev lihtsalt ei taha.
enesetundest parem ei räägi. ei füüsilisest ega moraalsest. mõnele sõbrale olen küll elu lõpuni tänu võlgu.

reede killukesi

sedapuhku jääb ka Tudengijazz vahele, sest asjaolud ei soosi kohe mitte. lapse haigus ja mitte ainult, eksole. kahju-kahju, aga mis parata.
ning Jazzkaarega ei ole ma ka kuidagi jõudnud süvitsi minna. aga küll me sellega midagi ette võtame ikkagi.
päike, vähemalt päike on väljas.

on inimesi, kes räägivad, ja on inimesi, kes teevad. tuge saab ikka pigem nendelt, kes ei tee selle ümber sõnu, aga lihtsalt õigel hetkel teevad ära, mis vaja. haukuv koer ei hammusta või midagi.
ning lisaks ikkagi üllatused, tõesti.
elu on jada, mis koosneb hetkedest. ja neid peab olema igasuguseid, et oleks kirju.

life-is-sequence

kaamera saan vähemalt laenuks, hea seegi 🙂

oh, tool!

eksole, täiesti üllatav, jälle tool.
ootamatult siginenud vaba aeg tuleb ju ära sisustada ja eilne hõige FB-s tekitas õnneks piisavalt kiirelt ka tulemuslikke reaktsioone.
jaa, mul on üks poolik tool, aga selle lõpetamise jaoks pole pitskruve (või ma ei tea, äkki paneks omale õhtuks istumise alla niisama?) ja siis on üks, mis tahab natuke (puidu)tööriistu, mida mul ei ole, st ma pean sellega kunagi minema sinna, kus on.

tool7

aga jah, selline taburett või tool siis seekord. algsel vaatamisel väga kiire ja lihtne töö, aga..
hakkan mina toolipõhja lahti kruvima ja selgub, et kaks polti keerlevad mutritega kenasti kaasa. kiskusin vana katte siis maha pealtpoolt, niigi katkine teine – ja poldid, selgus, on lihtsalt ümarate peadega. et ehk pole kusagilt kuidagi hoida vastu ka, poolenisti vineeri sees veel. noh.. töökinnas kätte, ei aita ka. mingit kummijullat, mis äkki aitaks, ei tulnud ka pähe. natuke õli mutri vahele, tükk aega nikerdamist ja sain kätte lõpuks. ütleme, et kõva kolmandik tööks kulund aega.
teine kolmandik läks vana kanga mahavõtmisele. jaa, pealt tuli kenasti, aga alt oli see kinni papinaelta ja mingi imeliimiga.. nii et see oli ka jupp aega nikerdamist-kraapimist.

toolikas495

no ja umbes kolmandik aega siis uuele kattele. pehmenduseks vatiin + vatiin, kate peale. pilt ei tee kangale au (ma ei hakanud muud valgust ootama), väga lahe retrokas on tegelikult.

toolijalad jäid hinge kraapima. meelsasti oleks need ära lihvinud-lakkinud ka, aga omanik ei arvanud selle kohta midagi, arvas, et võtaks õhtul ikka tooli kaasa. et hommikul tööle minnes tõi ära ja õhtul viib sujuvalt tagasi 😛

hiljem: ahaa, vist ikka teen jalad ka korda, et oleks kokku kena. ja ma ei saa, lisan kangapildi eraldi, see lihtsalt on nii šeff kangas 🙂

8489

pühapäevamääramatus

1303444

haige laps magab teises toas mu voodil. kuidas tal nüüd õnnestus just vaheajaks omale palavik hankida, ei tea. varasemalt ta väga ei maganud, kui haige oli, aga eks see ka muutub ajas.
hommikul käis teatris ikka ära. tahtis veel kingadega minna, aga kuna palavik oli juba kätte mõõdetud, siis ma ei lubanud.

13038482

mina käisin teatris eile. aga hetkel ei ole väga tuju sellest pikemalt kirjutada.
niigi ei ole just parim periood (miks, ah, küll, ometi?), nüüd veel lapse haigusest tingitud plaanide muutused ka. oeh. aga on nagu on.
loen endiselt päevi. või öid. palju pole lugeda.

13038477

mõtlen omale peamiselt mingit füüsilist tegevust välja, sellega tunnen veel toime tulevat. ma ei tohi lasta mõtteid ripakile.
ja midagi head, natukenegi, mis meeldiks lapsele ja oleks omalegi mõnus. comfort food. mugav teha, hea ja soojendav süüa.

13038484

ah roosad liblikad
kuhu te küll täna jäite?

maili vaadata ei taha ma nagunii..

ainut üks link

täna polnud sissekandelehe avamine üldse plaanis.
aga siis lugesin seda ning otsustasin iseendale kõrvale panna. sest, kuidagimoodi, olen ma liiga vana, et enam selliseid asju niimoodi välja öelda.

igasugune väljaütlemine ja asjade lõpmatu arutamine tundub oma kogemuse taustal juba üpriski overrated. öelgu igasugused kursused, teooriad, raamatud midaiganes. me kõik lähtume siiski iseendast ja mida vanemad oleme, seda suurem koorem on kaasas. iga osapoole asi on mõista, et teisel on oma minevik.
aga vahel ma siiski veel üritan öelda ja arutada. ja mõista ja toetada.
mida see mulle tähendab, jääb minu sisse.
ma suudan ikka veel käppadele maanduda.

Lilled Algernonile

tegelikult saab selle vaatamisest juba kuu aega täis, erinevatel põhjustel pole ma jõudnud-suutnud sellest kirjutada.
niisiis, Rakvere teater, monoetendus. tõesti, kolikambris. või noh, koli seal ei olnud, aga kuskile mööda koridore meid seal väikeses majas viidi.

muidugi ei jõua selle ajaga raamatu kõikidesse nüanssidesse. et ehk etendus jäi peamiselt ikkagi intelligentsuse juurde, emotsionaalse arengu keedkäike näidendisse ei oluliselt ei jõudnud. õige pisut võis midagi aimata. samas olid olemas need nüansid, kui Charlie korraga pettus, et teda opereerinud teadlased polegi nii targad, kui ta arvas (mingil hetkel ta ju oligi neist üle) – ja arusaamatus, kui ta korraga enam oma kirjutatud jutust aru ei saanud.
hea oli see, et kuigi tegu oli monokaga ja suhteliselt pikaga (2 vaatust), püsis pinge kenasti üleval. et ehk ei hakanud igav või midagi, lugu haaras kaasa. tõus ja langus. teadmine, tõdemus, paratamatus.
täiesti tasus sõita.

ja endiselt, see oli üldse üks suurepärane väljasõit. pikemad tagajärjed kõrvale lükates.

rakvere_067