Rubriik: reisid-retked

pääsu pole, peab eilse päeva ikka ka kirja saama. aga alustuseks pühapäevasest õhtust.
kuna läbi Müncheni läheb ka Isari jõgi ja me ei olnud üle jõe veel käinud, mõtlesime, et teeks ühe trammiringi teisele poole jõge. ühe trammiga sinna, siis natuke metrood ja teisega tagasi. ikka et erinevaid teid pidi sõita. mõeldud-tehtud. tramm tuleb kenasti, istume peale ja sõidame. no jõgi oli muidugi täielik pettumus. umbes nagu mingi täiesti tähtsusetu asjake. ei mingeid valgustatud kaldapealseid ega midagi. ometigi võiks ju? aga ju siis neil ei ole see nii kujunenud.

loksume trammiga edasi ja teame, et päris pikk maa on sõita. korraga, mõni peatus peale jõge, teatab trammijuht, et see on nüüd viimane peatus ja kõik mingu välja. saksa keeles muidugi. kusagil varem vatras ta ka midagi pikemalt, aga no me ei saanud aru ju. sellest viimase peatuse jutust selle aja peale juba saime. aga ikkagi – mõhh? mis mõttes?
ja olimegi õhtul pool 9 mingis suvalises kesklinnast kaugemalolevas rajoonis ning pole aimugi, kus, mis ja kuidas. ning et kas peaks tulema mingi teine tramm nüüd või mis?
vastassuunast tuli mööda trammiteed hoopis buss. bussidega me polnud veel sõitnud. neil kaartidel, mis meil olid, bussiliine peal polnud ja igas peatuses ka mitte (erinevalt Barcelonast, kus ka ümber posti oli lihtsustaud skeem liinide kohta, mis sealt peatusest läksid). aga selle bussi peal oli suurelt kiri, mis teatas, et läheb kaks peatust tagasi ehk siis sinna, kus mu mälu järgi läks mingeid tramme veel. hüppasime bussi ja uurisime siis natuke kaarti ka. hm. selgus, et see oli trammide mingi kojuminekutee 😛 ehk siis sealtkaudu suunduvad trammid depoosse. ja et seda see mingi E täht trammil lõpp-peatuse ees tähendas (kusjuures ma võin vanduda, et kui me trammi läksime, siis lõpp-peatusena oli kirjas ikkagi see, kuhu meil vaja oli). ja no et sealt platsilt, kuhu buss läks, läheb küll teine tramm linna poole. sest teisele poole me igaks juhuks ei hakanud enam minema – kuigi ilmselt poleks probleemi olnudki. see oli lihtsalt see kella kaheksane aeg, kui trammid hakkasid 10 minuti asemel 20 minuti tagant käima ja pooled siis muidugi depoosse suundusid.

vahepõikena: seal on graafikud lihtsad. tramm ja u-bahn ehk metroo käivad päeval 10 minuti tagant, õhtul 20 minti tagant, S-bahn ehk siis meie mõistes linnalähirong käib 20 minti tagant. lisaks on siis ööbussid ja -trammid, mis käivad poole tunni tagant läbi öö, mitte küll kõigil liinidel, aga linn on suures osas kaetud. piletisüsteem tundus algul segane, aga 3-päeva partnerpilet (mis kehtib muide kuni viiele korraga koosreisivale inimesele; 2 last = 1 täiskasvanu) andis kena kokkuhoiu juba kahekesi olles, nii et seda kasutasimegi. lihtsalt tuleb ära valideerida ja edasi võid valitud regiooni (3-päeva pilet oligi ainult kesklinnatsoonidele) piires sõita iga transpordivahendiga nii palju, kui heaks arvad. väga mugav ja kokkuvõtteks ka üldse mitte hirmkallis (eriti kui mõelda sellele, kui me oleksime Tallinnas sama palju nt üksikpiletitega sõitnud..).

aga olgu, saime teise trammiga õnnelikult linna. tulime taas natuke varem maha, kui just pidanuks, et natuke veel jalutada. nojah, mitte et vähe käidud oleks ja jalad ei oleks väsinud.
voodisse saime jälle varakult, lausa jõudsime veidi lugeda ka.

eilne hommik oli muidugi see, kui tuli asjad ära pakkida. ei mingit probleemi, mõlemil kotid pooltühjad. välja registreerimisel selgus, et saame kotid selleks poole päevaks, mis meil lennujaama minekuni oli, hoiule jätta. naersime, et 5 eurot nagu maast leitud – sest nii palju oleksime pidanud sellise suurema pagasikonku eest raudteejaamas maksma. no ja kuna hotell oli jaamast tõesti üle tee, siis ei teinud see mingit ringi ka.
võtsime seejärel ka ühe pikema otsa ette ja põrutasime messikeskuse juurde. mille kõrval oli siis üks teine suurem kaubanduskeskus. ehk hea võimalus teha oma väikesed shoppingud ära (lapsi on ju ometi vaja meeles pidada).
ma ütleksin, et selle keskuse elamus mu jaoks oli Lego firmapood. see, kuidas saad ise mehikesi kokku panna ja pakkida ‘nagu päris’ ja siis kaasa osta, kõik lisavidinad jms, eraldi erinevad klotsid. pane ainult käsi karpi ja korja, palju vaja, jmsjms. vahtisin algul ka mingit Star Warsi special edition komplekti, siis arvutasin natuke raha ja kohvriruumi ja võtsin ikkagi Star Warsi külmikumagnetid lihtsalt. aga nii põhimõtteliselt ma arvan, et kui poeg oleks kaasas olnud, siis oleks tulnud ta sinna poodi viia ja seejärel oleksime ise keskuse läbi käinud ja pärast ta sealt kenasti kätte saanud. et tal oleks seal vaatamist ja tegemist jagunud kauemaks 🙂

ja taas – mismõttes on Saksa kallis? Meru sai 15ka eest väga vinge riidest mantli, punase! mina sain 15ka eest pojale väga vinged sellised tossu-tennise vahepealsed jalanõud, no nagu need moes on. mille juures on oluline see, et seal on vabalt võimalik osta poisile jalanõusid 36-40 ehk selles vahes, mis siin Eestis just poiste jalanõude koha pealt väga nõrk on. jälle, vahelepõikena, ma ei imesta üldse, et meil juba suuremad poisid ja mehed ei kanna eriti talvesaapaid – sest kui need lastenumbrid ära lõppevad, siis ongi vahepeal posu numbreid, millele ehk tossu veel leiad, aga saabast küll mitte ja muidugi ta harjubki siis tossuga ära.
veel, arvestades, et Meru on selline tugevama kehaehitusega tütarlaps, kel Eestist normaalsete riiete leidmine problemaatiline (Seppälä suured riided on sellised veidrad tihtipeale, siis on valik turgudel olevaid veel veidramaid suuri riideid ja siis leiab midagi hullu raha eest), siis nt C&A kaubamajas ei pidanud ta omale riiete leidmiseks isegi sinna suurte riiete osakonda minema. alates 9st eurost oli ka allahindluste seas talle kenasti selgaistuvaid asju küll. rohkem, kui mõistlik osta oli.

seal keskuses oli ka üks selline suurem tehnikapood, mille huvi pärast läbi käisime ja taaskord tõdesime, et mõnigi asi (noh, milledest me midagi teame) on seal odavam. üldse jah, kui võtta toit kõrvale, siis lihakraam on küll kindlasti kallim, kui meil, aga kohvi näiteks on odavam. ja tee. kõiki asju me ei vaadanud-võrrelnud, kuid üldpilt on ikkagi see, et (jättes kõrvale kommunaalid jms, millest me midagi ei tea) Münchenis on võimalik odavamalt hakkama saada kui Tallinnas.

tagasi kesklinna tulime trammiga. paar peatust tuli ikka metrooga selleks enne sõita ja siis saime ümber istuda.
trammid on seal mõnusad ja suured ja neid kasutatakse ikka väga palju. meie eelistasime neid just seetõttu, et erinevalt metroost on nendest ka vaade. metroo on hea vahend saada kiirelt punktist A punkti B, aga turistile ei anna peale ajavõidu see midagi. tramm loksub kauem, aga see-eest näed erinevaid piirkond ja kui on aega, siis miks mitte mõnes ka maha astuda korraks? järgmine tramm tuleb ju kümne minuti pärast nagunii 🙂 paar korda kasutasime seda varianti ka.

oma viimase linnasöögi tegime turul. leidsime isegi mõne putka, kus pakuti liha jms friikatega, mitte saia vahele. sest ise nad söövad peamiselt nii, et on mingi suur kukkel, ümaram või piklikum, see bratwurst või mingi muu vorst, lihaviilud vms pannakse lihtsalt sinna vahele, heal juhul lisatakse natuke sinepit ja siis nad söövadki. ei mingit salatit vms. ehk peamise osa toidust moodustab see kuiv sai. jah, me ju sõime hotellis korra sellist saia ja tagasisõites lennukis ka. minu jaoks tahaks selline palju mingit kastmelist kõrvale. aga eks see ole harjumuse asi. Meru, kes viimastel aastatel palju Itaalia vahet käinud, ütles, et seal on samasugune saiakultuur ja tegelikult tekkis meil arvamus, et Münchenis see võibki olla vahemereriikide mõju. sest oma kunagisest Berliini-käigust ma sellist asja ei mäleta – aga teisalt oli see käik ka jube ammu, nii et võib-olla on üle Saksamaa sellised asjad väga muutunud.
Müncheni valged vorstid väga muljet ei jätnud, aga teiste hulgas oli küll päris häid. ja üks väga hea teraline sinep on neil ka.

viimane ringike kesklinnas, viimane kohv linnas. ostud kottidesse ja rongile ja lennujaama. korraliku ajavaruga ikka.
lennujaamas läks kõik kiiresti. check-ini olime eelmisel õhtul lennujaamas ära teinud ja turva ei tundnud ka meie vastu olulist huvi. samas mu ees olnud pilusilmse tüübi kott lasti kaks korda läbi ja siis võeti veel lahti ka. sel hetkel oleksin ma tahtnud kotid ära vahetada temaga, sest tal oli ikka väga vingelt fototehnikat seal sees. aga no seda hakati seal päris põhjalikult uurima ka.

meie värav oli muidugi kusagil pärapõrgus, mis on tegelikult Tallinna-lendude puhul igal pool tüüpiline. boonus oli aga see, et seal olid kohvimasinad, kust said tasuta sooje jooke võtta. irvitasime, et ongi nagu auhind – kui nii kaugele oled juba välja tulnud, siis oled teeninud tasuta joogi.

lennuteenindajad olid seekord üsna lõbusad. purser oli üks keskealine meesterahvas, kes ei olnud päris kindlasti mitte sakslane. kes ta olla võis, ei saanudki aru. igal juhul turvajuhiseid ette lugedes ta itsitas vahepeal midagi, sest sabapoolne stjuuardess ei saanud vist mingeid oma näidisasju lahti või midagi.
toiduks toodi siis saiad, mille vahel oli mingi määre. me jäime jooki ka kõrvale ootama, sest see tundus kohe maru kuiv olevat. enamik hakkas aga kohe sööma (ka eestlased) ja kui me ükskord söögini jõudsime, siis leidsime ikkagi, et peale kolme suutäit oleks see sai kurku kinni kuivanud vist. aga nüüd ei kuivanud. sest lisaks mahlale küsisime stjuuardilt, et ehk saab punast veini ka – olime sellest päevast üsna läbi ja tundus, et väike vein oleks omal kohal. naljatasime veel, et viinamarjamahla teil ju pole, et peame seda siis teisel kujul võtma. saimegi. väga huvitav vein, algselt tundus magus, aga nagu ei olnud magus ka. poolkuiv ehk? hea igatahes. nii et kui teine joogiring tuli, küsisime, et kas saaksime ka pudelit näha. tüüp küsis vastu, et kas teile see vein ei maitsenudki. no eksole, kui ei maitse, siis ei küsi ju uurida. nii et teatasime, et meie meelest väga eha ja olime täiesti hämmingus, kui selgus, et tegu on Cabrenet Savignon’iga. aga asja selgitas see, et tegu oli California veiniga. ma pole ammu julgenud ühtegi USA veini osta, sest kümmekond aastat tagasi läksin ma nendega korduvalt alt. no natuke valati meile juurde ja siis purser teatas, et tegelikult on see mõeldud äriklassile, aga et ta tahab ikkagi teada, kuidas see klientidele maitseb. me olime muidugi ehmunud, et meil ei olnud mingit eesmärki tasuta äriklassi kraami saada, aga tüüp väitis, et mingit probleemi ei ole 🙂

tund enne keskööd maandusime lumises Tallinnas.

reisiga jäime rahule, selline pikk nädalalõpp kusagil mujal on väga värskendav. München on turismisihtkohana täiesti hea koht (me ei teinud paksult eeltööd ja seega me kahtlustasime natuke, et äkki ei ole) ja sinna minnes tasub arvestada, et tegu on Vahemeremaadest väga mõjutatud piirkonnaga. ja et kui saksa keelt ei oska, siis enamik, kes isegi ei räägi inglise keelt, leiab ikka sinuga ühise keele, kui vaja. ning karta, et tegu on millegi kalliga, ei tasu ka.

pühapäev. siin on mingi karnevaliteema, reedest saati oli näha ja pöhishow asju sätiti vanalinna eile öhtul üles. siis, kui me mööda linna käisime, piilusime, et köik kohad tunduvad jube täis olevat ja löpuks maandusime keset vanalinna mingis körtsus, kus enamvähem köik pöhiroad olid 8.95. ehk oluliselt odavamalt kui Tallinna vanalinnas Raekoja platsi kandis mingist körtsist süüa saaks. ja portsjonid olid selle juures pirakad. mina sain kartuliputru, sellist väga mahedat hapukapsast ja kaks siinset traditsioonilist valget vorsti. Meru vöttis pool seakooti ja temal olid lisandiks kartulipallikesed – aga viimased olid veidrad, tundus et kartulipüree oli segatud tärklisega ja siis pallid vormitud ja neid friteeritud vöi miskit. sellised imelikud nätsekd olid. koodi peal kamar aga oli see-eest imeline ja koot ise ka hea. kuigi, ei saa salata, magama jääda oli selle köhutäie peale raske, kuigi jalutasime ligi kolmveerand tundi (ringiga) hotelli.

täna alustasime BMW-muuseumist ja olümpiapargist.
kui keegi tahab teada, milline vöiks olla üks tänapäevane muuseum, siis see on küll hea koht seda näha. kuigipalju interaktiivsust (aga mitte liiast), huvitav lahendus juba projekti tasemel, hele sisekujundus – juba see ruum ise andis pool efekti. me pole küll kumbki mingi bemmifänn, aga seal muuseumis käimine oli täielik elamus.
körvalolev BMW-maailm, kus sai tasuta autosid käppida ka, ei olnud enam nii tore. ilmselt sai bemminorm täis 🙂 (nagu ka saianorm on täis puhtalt siinseid pagaritöökodasid nähes – ülekaalus on mingid magusad ja veel magusamad saiakesed, mida kohutavalt palju süüakse).

olümpiapark oli muidugi uhke ja suur. no et kaugelt vaatad, et pole nagu suurt midagi, aga siis ei jöua läbi jalutadagi korralikult. mäkke turnisime ikka ära loomulikult. teletroni mitte, veemaailma ka mitte. aga see on koht, kus paar pilti räägib rohkem kui sönad, nii et peab pilte ootama.
ja huvitav oli, et lisaks partidele olid seal muide ka haned pargilindudeks.

tagasi tulime ringiga. no et näiteks näha, mis on meie tänava teises otsas. pikk tänav on ja kusagil keskel on mersukeskus. maja nägime ennegi, aga ei aimanud üldse, et see on samal tänaval. nüüd siis teame.
mötlesime, et lähme hooga kesklinna ja piilume karnevali ka, natuke väss juba olla. aga seal oli melu, rahvas, muusika – no absoluutselt selline mittesaksapärane tunne. selle peale unus väsimus ka. no ja löpuks olimegi nii kaugel, et Hofbräuhaus ehk üks kuulsamaid öllekaid oli veel ainult mönisada meetrit minna. kuna kindel plaan oli, et seal peab ära käima, siis mis ikka, astusime sisse.
no see oli töesti suur. ja täis. ja melu täis. kusagil tagumises saalis oli veidi vaiksem ja sättisime end kahe asiaadi laua teise otsa. sest nii siin see asi käibki. uurisime saksakeelseid menüüsid ja valisime road välja. ning kui kelner tuli tellmimust vötma, siis selgus, et asiaatidel olid ingliskeelsed menüüd ja kelner oli väga mures, et äkki me tahame ka ingliskeelseid uurida. aga ei tahtnud. bratwürst ja sauekraut on täiesti arusaadavad sönad.
löppeks oli minul üks jäme vorst hunniku hapukapsaga ja Merul 4 peenemat, kapsaga. ei mingeid akrtuleid ega asju. küll aga kaks sinepit, milledest üks oli väga huvitav vürtsikas. nagu vorstidki. Eestis ma selliseid kohanud ei ole. mönusalt maisestatud suhteliseld heledad vorstid, milles lihamaitse siiski tunda. nämm. väidetavalt pidi majaölu ka väga hea olema – kuna mina ölle ei joo, siis ei tea. aga Meru jäi väga rahule.

vot ja nüüd tulime siis hotelli ära. nagu selgus, on pühapäeval siin kaubandus ikka täitsa surnud (muidugi mitte need putkad seal kesklinnas, mis karnevaliteema puhul üles sealtud olid). önneks raudteejaama all mingi poeke oli ikka lahti, kust siis oma öhtuse näksi saime. ikka nii ära harjund oma hea eluga,et iga kell poed lahti.

ja ilmselt ma rohkem siit ei kirjuta ka. neljas päev tuleb hiljem 🙂

algselt oli plaan minna reedest öhtu- ja ööelu vaatama, aga peale varahommikust töusmist, lendu ja ringihulkumist niitis väsimus meid ja jäime ülivara magama. hommikul 8st oli uni läinud ja värske tunne sees.
täna oli siis linnapäev. algas üsna uduselt, taas, aga peatselt tuli päike ja tösiselt mönus kevadine tunne.
niisiis vanalinaring. kirikud, aina tihenev rahvamass, poed, turg. vahid juustuvalikud, aedvilja, kalavalikut ja oeh.. ei oskagi kommenteerida. köike on ja nii palju ja värsket ja mönusat. hinnad – nii ja naa. köige odavamad öunad saime mingid taluöunad, sellised kohe näha, et ei ole mingi massikaup. juustud ikka sellise hinnaga, nagu on, aedvili nii ja naa, vürtsivalik vörratu..
löunaks olime Marienplatzil ja saime kellamängu koos nende kujukeste tantsuga seal vana raekoja tornis. rahvast oli selleks ajaks nagu murdu, ausalt, ei kujuta ettegi, mis siin veel suvel toimub 🙂
veel veidi jalutamist neil tänavatel, mis on täis erinevaid poode, nagu kesklinnale kohane, ikka selliseid esinduslikumaid.

esimene trammisöit. hotellist mönisada meetrid on üks asi, mida siin nimetatakse ostukeskuseks ja kus on muuhulgas kaks toidupoodi. kaks pagar-kondiitrit ka. neid on siin üldse nii kohutavalt pallju ja ikka mingid magusad saiakesed peamiselt. ja seal on kogu aeg rahvast. ma pole küll söönud neid siin, aga löhnast piisab, et ilmselt ei külasta ma ka ka Narva kohvikut niipea..
igal juhul saime sealt kümnekaga kena öhtuse näksi korvi kokku, mis sisaldas ka veini ja juustu.

kogu selle nähtud kaubanduse peale tuli möte, et läheks siis kusagile kaubanduskeskusesse. veidi otsimist netist ja leidsime, et olümpiakeskuse lähistel on kogu Baierimaa suurim kaubanduskeskus. mis seal ikka, metrooga möned peatused söita ja kohal. oeh.
ausalt, nad peaksid Baltimaadest öppima, kuidas teha kaubanduskeskusi. sest kui see on suurim ja siin üks väheseid (eriti muid ei olegi, eksole), siis oli seda ka sealleiduvat rahvamassi arvestades ilmselgelt liiga vähe. Tallinnas on paar vörreldavat ja Riias vähemalt 3-4, mis pikalt sellele ära panevad. ruumilt ja poodide arvult küll.
lühidalt oli seal küll üsna hullumaja, aga leidus ka päris vahvaid pood ja poekesi. igatahes vöib öelda, et shoppamise-tuur on selleks korraks tehtud.

ja igatahes nüüd oleme valmis minema vaatama, mis toimub kesklinnas laupäeva öösel.

ahjaa, vahemärkusena veel: leidsime, et eluolult kuulub München pigem siiski vahemereliste löuna-euroopa hulka kui kesk-euroopa ruumi. kuidagi siinne rütm ja suhtumine on selliseid.

tähendab, pikka juttu ei tule. väss on peal. arvutasime just tund tagasi, et 13 tundi on üleval oldud. siis tuletasin Merule meelde, et tund on ju ajavahet ka ja seega 13 tundi.
ega meil, nagu ikka, mingeid plaane oluliselt ei olnud. et tuleme kohale ja vaatame. noh, kuna lennujaamast linna saamiseks saime lisaks kolmepäevasele nö sisepiletile (ehk siis kesklinna regioonid) ka köikide regioonide ühepäevapileti. siis tähedab see, et Münchenist me peale raudteejaama eriti midagi näinud ei ole. sest jah, kui tulime oma S-bahni peale maha ja välja ja siis 200m, oligi hotell 😛
ning siis sai edasi rongi peale. algul löunasse, Possenhofi ja Stranbergi, järve äärde. hommik oli udune, nii et Possenhofist on suhteliselt udused mälestused, kuigi loss oli igavesti suur ja uhke. teisel pool raudteed olev linnake oli väga surnud olemisega. see-eest peatus Müncheni poole olev Stranberg oli elu täis, päike leidis meid ka selleks ajaks üles ja olemine oli teine. mhmh, lumikellukesed, ülased, sinililled, krookused on väljas, muidugi.
noh, selle peale kohe pöhja, Freisingisse. turismiinfotädi rääkis, et seal on mingi kirik mäe otsas. oli ka 😛 aga mitte ainult. seal oli ka päris vinge vanalinnaosa ja see kirik on ilmselgelt olnud väga tähtis usukeskus omal ajal. vöib-olla ka praegu, ei tea. igatahes oli see suur, no suuuuuur, kahe torniga ja paiknes, hm Toompeal. okei, Toomemäel 😛 ja sealt läks rada all-linna. köike on nad ka meie paealt ahvinud 🙂

päikesepaneelid paistavad siinkandis töusev trend olevat. möne maja katusel on neid päris palju, mönel pool üksikud. nägime ka ehitatavaid elamuid, kus paneelid kohe katusele pandi.

aga nagu öeldud, pikem muljetamine jääb kodumaale. hotelli arvutit ei ole kena kaua kinni hoida 🙂

mulle meeldib autoga sõita ja ka pikad maad pole üldiselt problemaatilised.
aga eile juhtus asjaolude kokkusattumisel see, et ma olin päev otsa väga väsinud ja unine. ringi liikudes tõmbas natuke erksamaks, aga pool tundi autoga sõita oli juba päris karm. mul oli vaja sõita tunde.
Läti poolel oleks tahtnud mõned tuulutamis-sirutamispeatused teha, aga laps jäi pea kohe tukkuma ja nii jäid need ära. Eesti poolel said mõned tehtud.

kusagil Pärnust siinpool oli tee ääres silt, et müüakse tomateid ja mõnesaja meetri pärast oligi lauake. sõitsin mööda ja umbes viie kilomeetri pärast jõudis pärale, et oleks võinud ju ometi osta kodutomateid. aga jah, eksole, tagasi enam ka ei läinud.

ja koju me kenasti lõpuks jõudsime ka.
kuigi ausalt, väsimus on siiani sees, kummalisel kombel.