tähendab, pikka juttu ei tule. väss on peal. arvutasime just tund tagasi, et 13 tundi on üleval oldud. siis tuletasin Merule meelde, et tund on ju ajavahet ka ja seega 13 tundi.
ega meil, nagu ikka, mingeid plaane oluliselt ei olnud. et tuleme kohale ja vaatame. noh, kuna lennujaamast linna saamiseks saime lisaks kolmepäevasele nö sisepiletile (ehk siis kesklinna regioonid) ka köikide regioonide ühepäevapileti. siis tähedab see, et Münchenist me peale raudteejaama eriti midagi näinud ei ole. sest jah, kui tulime oma S-bahni peale maha ja välja ja siis 200m, oligi hotell 😛
ning siis sai edasi rongi peale. algul löunasse, Possenhofi ja Stranbergi, järve äärde. hommik oli udune, nii et Possenhofist on suhteliselt udused mälestused, kuigi loss oli igavesti suur ja uhke. teisel pool raudteed olev linnake oli väga surnud olemisega. see-eest peatus Müncheni poole olev Stranberg oli elu täis, päike leidis meid ka selleks ajaks üles ja olemine oli teine. mhmh, lumikellukesed, ülased, sinililled, krookused on väljas, muidugi.
noh, selle peale kohe pöhja, Freisingisse. turismiinfotädi rääkis, et seal on mingi kirik mäe otsas. oli ka 😛 aga mitte ainult. seal oli ka päris vinge vanalinnaosa ja see kirik on ilmselgelt olnud väga tähtis usukeskus omal ajal. vöib-olla ka praegu, ei tea. igatahes oli see suur, no suuuuuur, kahe torniga ja paiknes, hm Toompeal. okei, Toomemäel 😛 ja sealt läks rada all-linna. köike on nad ka meie paealt ahvinud 🙂
päikesepaneelid paistavad siinkandis töusev trend olevat. möne maja katusel on neid päris palju, mönel pool üksikud. nägime ka ehitatavaid elamuid, kus paneelid kohe katusele pandi.
aga nagu öeldud, pikem muljetamine jääb kodumaale. hotelli arvutit ei ole kena kaua kinni hoida 🙂