nipet-näpet mõtteid

eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.

hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.

aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.

see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉