Rubriik: päevakaja

‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.

kui ma kella vaatan, siis ühelt poolt olen jõudnud nagu päris palju ära teha ja teiselt poolt olen veidi ajahädas. aga küll kõik mis vaja, valmis saab.
lõpuks ei sõltu kõik asjad ka ainult minust.
hea on see, et paar järgmist päeva ei pea ma siia kontorisse tulema. saan muid asju rahus sebida. neid, mis on huvitavamadki, kui see kontoritöö siin.
aga vot pilte mul ei ole siia panna. lihtsalt. sest pildistamine ei kuku praegu välja. ma ei tea, mis see on õieti.
see-eest tuleb siia lubatud ökojutt ehk varsti. kuigi – ma ei teagi, kellele ma seda õieti ikka lubanud olen. iseendale?

raamatukogus ei tulnud mul ‘Preili Smilla lumetaju’ pealkiri meelde (no auk, lihtsalt auk korraga, raamatu ja autori nimed mõlemad kadunud) ja miskipärast ei sobranud ma Taani riiulis ka. tegelikult tahtsin üldse mõnda Atwoodi, mida mul ei ole (mõneda uuemat pole riiulis), aga Kanada vahe oli miskipärast kinni ja teenindajatel olid järjekorrad ja ma ei hakanud küsima ka. selleks ajaks muidugi oli mul juba käes Strugtskite ‘Asustatud saar’ ning tegelikult ma ei julge nagunii üle ühe juturaamatu oma kooliraamatute kõrvale võtta.
selle ‘Asustatud saarega’ on see lugu, et ma mäletan sealt paari katket ajakirjas ‘Pioneer’ kusagil 80ndate päris algul. nii et mingis mõttes oli see ebateadlik valik, lähtuvalt mingist hetkeemotsioonist.
aga kuna täna on nagunii selline päev, et parema meelega poeks kusagile kerra ja ei teaks maailmast ega millestki mitte midagi, siis enamvähem seda ma teengi. võtan sinna lihtsalt raamatu kaasa. ja gripitee.

ma töötlen pilte, aga blogisse panna pole ühtegi. tüüpiline. kingsepa pojal pole ju ka saapaid.
päev õnnestus umbe jooksutada. hea küll, et sain lõpuks triikimistooli, odavalt pealegi. ja panin pilgu peale veel ühele nahkjopele (hea õnne korral on see ära ostetud, kui ma ostma peaksin minema) – aga ajaga läks kõik umbe ikkagi. see pooltunnike Amway- ja muud jutt vahele oli küll kerge puhkus, aga võttis jälle mingi hulga aega ära. no täikalkäimine võttis ka muidugi, aga ainult asjalik ei saa ka peäva läbi olla ju.
nii, protsess jälle sealmail, et eeldab mu sekkumist. seega blogisissekande lõpp.

selline tunne, et organism on täiega vastu mu töölkäimisele. jälle on täitsa tõbine olla. eile õhtul magasin-magasin-magasin. peale Fervexit ja enne Citroplusi. ärkasin vahepeal selleks, et RM magama panna ja veidi seltskondlik olla.
ma keeldusin kraadimisest, sest ma ei taha teada, mida see näitab. nagu enamasti. see teadmine ei anna mulle ju tegelikult mitte kui midagi, loeb enesetunne. ja see oli eile konkreetselt nõrk ja unine.
praegu pole palju tugevam tunne. nii palju on parem, kui hommikuti ikka. aga kerged külmavärinad on ja kurk kraabib ikkagi.
ilm, muidugi, on ka selline, mis mõjub pigem seda tunnet süvendavamana kui et positiivsust süstiv.
mul on kohvi kõrvale šokolaadikook, millega püüan tuju tõsta. (kas see on lusikaga söömiseks või näpu vahelt? alaline dilemma üleni mingi glasuuriga kaetud kookide puhul)
täna annan auto ka ära. jään sõltuvaks teistest. õnneks on hetkel paar varianti, et vajadusel auto enamvähem kindlalt sõitmiseks saada.

ma ei oska enam tööl ollagi. olen küll ja teen asju, aga kuidagi möödaminnes ja suurema isuta. umbes, et peab. ja üldse töö segab nagu muid asju.
samas õhk on veidi rahulikum kui enne. vähemalt mulle tundub nii.
tegin täna mingi enda jaoks olulise asja lõpuks ära ja premeerisin end selle peale punase nahkmantliga Discounterist. seal oli kõik poole hinnaga ja punane naturaalnahkne mantel, mis mulle selga ka sobis (aga ma ei tohi juurde võtta!) oli liiga ahvatlev. eriti, kui lõpphind jäi tuntavalt alla 500 krooni.
ja siis räägin ise säästvast tarbimisest.. kuigi – nahkmantel peab ilmselt päris kaua vastu, see veidi lohutab mind.
see on üldse siuke pood, kust saab vahel naeruväärsete hindadega päris asjalikku kaupa. eelmisel nädalal näiteks varustasin end, ja mitte ainult end, korralike talvejopedega. minu omal käib veel fliis lukuga alt lahti, on termomeeter sees ja üldse siuke mäespordi-tüüpi jope. need kaks jopsi läksid kokku ca 600 raha maksma. kuskilt mujalt poest oleks läinud analoogsed asjad maksma vähemalt 2500, ma pakun. ja üldse olen ma rahul, lõpuks võin ma talvel ringi trallida korralikus jopes, mitte ei pea sportimiseks või metsa minekuks valima, milline vana jopp panna.
treeneer mailis täna mulle, et millal ma jälle trenni tuln. häbi-häbi, nüüd ongi pikalt vahele jäänud. RM-i haiguse ja muude asjade pärast. nagunii on onrpaegugi pooltõbine tunne omal sees, organism ei suuda ikka veel otsustada, kas olla haige või mitte. nii et homme vist ka ei lähe. nagunii on siis üks muu asi ka peal.
aga aitab lõunast, töötame edasi.

seda on siitki näha, et mul on olnud kiire ja pooltõbine olen ka.
esmaspäevased loengud läksid kenasti. vähemalt mu enda meelest. saalitäit lapsi nende koolipäeva lõpus ohjes hoida oli muidugi veidi keeruline, aga paistab, et veidi nagu õnnestus ka.
igal juhul, peaks sama hooga edasi minema ja enda projekti alla käivad säästva tarbimise ja ökomärgiste loengud ka juttis ära pidama. muide, kui keegi soovib oma või oma laste koolis sellist asja, siis andke märku 🙂
eile oli üks teine väike asi teha ja ülejäänud osa päevast möödus peamiselt voodis. ajasin mõne fervexi sisse. lihtsalt selline seis, et ingveri-sidruniteest ja citroplusist ei piisa. siis peab ikka apteegirohtusid ka tarbima. seda enam, et tegemist on kuhjas ja pole aega väga haige olla. õnneks on asjaolud vähemalt sellised, et saan kodus püsida enamuse osa ajast.
tegelikult on mingid fototööd ka veidi kaelas hetkel. kusjuures mingit niisama-pildistamise tuju pole pea üldse. mingeid suvaklõpse moblaga teen vahel (maigaad, kuhu ma jõudnud olen!), aga muidu tirin vahel fotokat kaasa ja – ei kasuta. seega pole siia piltegi eriti panna 🙁
eks ma närin oma tegemistest end läbi. järgmisest nädalast tuleb see päris-töö ka peale, siis on jälle vähem aega muude asjade jaoks.
või et nagu praegugi aega üleliia oleks 😛
P.S. lisaks on nädala lõpul kool ja lammas. ehk siis pühapäeva õhtul linna jõudes on vaja laps koju ära tuua, lammas peale korjata ja selle jagamine orgunnida. ma kohe oskan!

ehk siis mu homse päeva algus ja lõpp.
ma peaksin juba ammu voodis olema, aga nagu ikka, tjääb kiirel ajal ööpäev lühikeseks.
igal juhul selgus, et homme on mul öötöö ka veel otsas. just see oligi puudu või midagi.
igal juhul huvitav kuualgus tuleb. ‘
aga nüüd – telk* ja padi!
—

* – see on nii naljakas viga, et ma isegi ei paranda. tegelikult ikka peaks see sõna olema ‘tekk’ 😛