mõlemad kassid tukuvad, mina pean asjalikuks hakkama. tervis ei luba küll nt Telliskivi Loomelinnaku üritustel osaleda, aga tegemist jagub niigi.
tangoilma ega -tuju ei ole, kolm kena valssi aga sobivad kenasti.
Rubriik: mõjutused
aasta 99. päeva mõtteid
see vahepealne päikeselaks on vist ikkagi mõjunud mulle hästi, ma ikka veel ei virise ilma üle. sest no siin on ju ka päike ja seega on kõik okei. küll see lumi ka sulab.
eriti, kuna nüüd on kodus taas rohkem kui üks jalgratas.
poliitika on teema, millest ma üldiselt hoidun. ma ei tea sellest midagi ja kuigi see mõjutab meid kõiki ning seetõttu peaks nagu huvituma, hoidun ma siiski kaugele. aga seda väidan küll kindlalt, et Thatcher oli eelmise sajandi teise poole poliitika suurkuju. tema ja ta poliitika võis meeldida või mitte, aga ta oli vägagi koloriitne ja konkreetne. noh, jälle, see on minu kui võhiku arvamus.
aga paar linki:
Reutersilt väga hea timeline tema elust;
pikem ülevaate Guardianis;
eesti keeles mõned tsitaadid ka (ja ma olen nendest enamikuga üsna nõus).
ning tänast muusikat ka – ma ei saa ju panna üles nendest vaid ühte pala. erinevad, aga ometi tabavalt päeva sobivad.
et ehk breakpoint on vist möödas.
aitäh, V.!
ainut üks link
täna polnud sissekandelehe avamine üldse plaanis.
aga siis lugesin seda ning otsustasin iseendale kõrvale panna. sest, kuidagimoodi, olen ma liiga vana, et enam selliseid asju niimoodi välja öelda.
igasugune väljaütlemine ja asjade lõpmatu arutamine tundub oma kogemuse taustal juba üpriski overrated. öelgu igasugused kursused, teooriad, raamatud midaiganes. me kõik lähtume siiski iseendast ja mida vanemad oleme, seda suurem koorem on kaasas. iga osapoole asi on mõista, et teisel on oma minevik.
aga vahel ma siiski veel üritan öelda ja arutada. ja mõista ja toetada.
mida see mulle tähendab, jääb minu sisse.
ma suudan ikka veel käppadele maanduda.
laenatud mõte
– Andeksandmises, vastas Sinine Daam. – Saladus peitubki andeksandmises. Andestus ei ole mingi tundeasi, see on väga mõistuspärane. Selleni jõuad, kui näed, et teine inimene ei oleks saanud toimida teisiti, kui toimis. Ja sina ise samuti mitte. Väga vähestel meist on keerulistes olukordades reaalne valikuvõimalus.
Peter Hoeg “Vaikne tüdruk”
kassijuttu, koos kauni muusikaga
ajutiselt ühekassiline, Volli jäi kliinikusse :S kuna talle ei meeldi end kätte anda, siis ma ei arva, et ma suudan talle kaks korda päevas tabletti anda. lisaks on ühte proovi ka vaja.
sisuliselt oli see minu otsus ja koos toetajatega pean ise suurema osa vajalikust rahast tekitama. sest arusaadav, et sellisel varjupaigal ei ole seda raha. aga küll tuleme toime. või kui keegi lugejatest tahab väga toetada, siis palun väga. kes kontonumbrit ei tea, saab mingit teed kaudu ikka küsida. nagunii on see kahe kassi pidamine üpris kulukas, aga ma lihtsalt ei suuda veel otsustada.. ja üldse..
Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled
Antoine de Saint-Exupéry
(ning jah, Tiuks on ja väga mõnusasti on, aga Volliga ma tegelen ja nö taltsutan ja ta on mul ikkagi rohkem hinges.. kuigi see on nii ebaaus Tiuksu suhtes ju.. )
üks kena valss koos sobiva pildiga ka õhtusse:
95
kodumaa aastapäev. päike ja talvine, suure sinise taevaga..
head kodumaist muusikat tänasesse 🙂
laupäevane Maria-eri ja muud
tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.
eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.
õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)
õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub.
tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).
pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’
tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.
laupäevahommikusse
niiskete juustega magama minna ei ole väga hea mõte. teisalt, hetkel pole suurt vahet ka. eks saab selle pusaga ka midagi ette võtta, et veenvalt mõjuda, nagu peakski nii olema.
kind of unblue. kõik need püütavad tähed on siinsamas, käeulatuses. lihtsalt vahel unub, täiesti inimlikult, ära.