valgust lubav hommik, igatahes. taas. tore.
saab sellest jaanuarist ka ikkagi asja vist. osa sellest on küll olnud selline kummastavalt hall, mitmes mõttes ja ootamatult. aga, teadagi, kassid maanduvad käppadele, enamasti. aga maandumisele eelnev ei ole ikkagi meeldiv.
peale maandumisehmatust on hetk uimase näoga ringi vaadata, siis end ära siluda ja minna edasi näoga, et oh, mis te nüüd, tühiasi.
Rubriik: mõjutused
no misse siis nüüd on?
mingi asjaolude kokkulangemine või halb kuuseis või kurat teab mis. lisaks natuke eneseanalüüsi ja uusi kogemusi.
sõbrad patsutavad mind ja ütlevad, et küll laheneb kõik kassidega, no mingitmoodi ikka, ja siis kaovad ka muud pinged. sest see kõik on tekkinud kuidagi koos. nojaa. et kui tükk aega pole pingeid olnud, siis kusagilt tahavad need ju ikkagi välja tulla või?
eile oli tore õhtu linnas K.-ga. täiesti veider, kuidas mõne inimesega lihtsalt tekibki ülikiirelt mõnus klapp ning harvad kohtumised on alati nii positiivsed. ning kuigi ma tundsin end eile ka väga väsinuna ja loppis, teatas K., et tema meelest ma lausa säran. ja see pani särama küll.
tegelikult on vist mõnda tooli vaja, näiteks.
reading: The Struggle Is Part of the Story
üks vana lulla ka.
***
“Ma ei kannata välja…” sosistas MV.
“Küll kannatad. Kõik kannatavad. Kas maailmas üldse on midagi, mida naine välja ei kannataks? Mõni arvab, et Jumal on naissoo ära neenud. Tegelikult on asi vastupidi. Ta on andnud meile jõudu kõike välja kannatada.”
J. Ivanuskaite, ‘Nõid ja vihm’
Salve Regina
miks ma viimasel ajal tunnen aina enam tõmmet liturgiliste tekstidega üldse mitte lihtsa muusika poole?
(kuigi, ei saa salata, ma olin väga noor, kui ma sain tol ajal mitte veel nii tuntud Pärdi muusikast elamuse)
close..
isegi, kui ma olen seda kunagi jaganud (vist olen), siis muud mul ei ole öelda..
öösse..
õhtul voodis tunnen korraga, kuidas energia kusagile ära vihiseb. imendub, oleks vist õigem öelda.
põhjust tajun ka täiega.
kui on ikka üks selline asi päevas, milleks oled end moraalselt ette valmistanud ja arvad, et kenasti valmis, aga siis, vähe sellest, et midagi veidi nina peale heidetakse, selgub, et see kõik on veel asjatu ka.. siis võib ju ometi endal mingil hetkel lihtsalt olla lasta. ilma energiata.
(ja see lause, eelviimane, las ollagi selline segane ja pikk, taotuslikult, seotud nina peale heitmisega!)
‘sul on kõik vist väga hästi, sa näed nii hea välja,’ ütles T. päeval.
just.
vähem kui tund hiljem tajun, et ma olen kahe vastuvoolu hoovuse vahel. bad cop – good cop, nagu ma hiljem M.-le ütlen. aga ma ei tea, kas taotuslikult või kogemata. viimane oleks isegi hullem, kui see asi veel kusagile areneks.
aga ei arene.
pole mõtet.
kõik, kes kursis on, leiavad sama.
siiski, nagu mainitud juba, õnnestus ühel mingist mu kaitsemehhanismist mööda saada. mingi torge on kusagil sees ja ma pean selle ometi enesehaletsusega segatult kinni lappima.
kõikide asjaolude selgudes tunnen end mingitpidi petetuna.
sest ma olen nende hoovuste vahel olnud ilmaasjata. sest see hetkeline minuni jõudmine oli ilmaasjata. sest kogu see aeg on kulunud tühja. ja mitte ainult minul.
ometi on igal asjal mingi mõte. lihtsalt selle tabamine ei käi alati hetkes.
sellise päeva õhtul on ometi lubatud oma voodis tekikuhila all külmetada ning lasta ajal lihtsalt endast üle voolata?
laul reedesse
ma tean, et õhtul vajun ma lõpuks väsinult (ja ehk rahulolevana) voodisse.
vahepealne aeg kaob loetud hetkedega.
kalapäev
teist päeva järjest kalapäev. igati normaalne. kuigi ma ei saa aru, miks on vaja kalamaitse tappa tomatikastme, oliivide ja ohtra küüslauguga.
aga teisalt ma ei saa väga paljudest asjadest siin maailmas aru, ilmselgelt.
domeeni pikendasin ka ära. saate mind veel järgmisel aastal ka lugeda. kogu selle 22+ euro eest, mis domeeninimele kulus. haige hind muidugi, aga mis parata. ma olen ikka liiga mugav (ning pean oma lugejaid mugavaks), et seda mitte odavama eu-domeeni vastu vahetada.
peale tänase Ekspressi sirvimist otsustasin, et reedest kirjutan siis, kui see artikkel netis avalikult olemas on. vähendan oma kirjutamisvaeva 😛
ja ma ausõna luban, et detsember on vähemkultuurne. et ei ole nii, nagu öeldi, et ma vehin pidevalt mööda kontserte, teatreid ja bankette käia. viimastega on küll üldiselt natuke halvasti 😛
haiguse otsustasin edasi lükata. üks kolleeg on haige ja teise puhkus selletõttu nagunii edasi lükkunud, minu haigus lihtsalt ei mahu siia vahele. no lisaks sellele, et minu ajakavva ka mitte, just vaatasin kalendrit.
ego oli pika öö jooksul hommikuks lahtunud ja ma tundsin end hetkeks kuidagi kaitsetuna (kes ei tea, siis mu ego tavaline suurus on 5-7cm :P).
teiseks ärkamiseks oli kõik jälle paigas.
meenus üks vana looke, lingin ühes moodsamas esituses.
P.S. Amazon mailis ja soovitas mulle Firet, aga äkki ikka odavam Paperwhite oleks ka hea küll?