anti-sotsiaalsus..

kuna minust ei ole täna pikka kirjutajat, siis lingin hoopis Maie suurepärasele artiklile.
ega mul oleks siin kommentaare lisada küll, kuid täna pole päris see päev. aga hästi lühidalt, kõigi keskkonna-, arengu- jms teemade juures me unustame tihtipeale ära inimese. artikkel ei räägi muidugi keskkonnahoiust kui sellisest, pealtnäha, tegelikult aga küll. sest inimesed on samuti osa keskkonnast ja ka inimesi tuleb hoida (kuigi meid on liiga palju, aga no see selleks). ning minu meelest on lausa alatu eeldada, et kõik inimesed ongi mingile müstilisele, kellegi poolt ettenäidatud majandusedule või üldse edule suunatud. kusjuures antud võtmes on lihtsam nendel, kes ise teadvustavad, et see nn edu ei ole nende jaoks ning elavad teadlikult kuidagi teistmoodi. keerulisem aga ongi just nendel, kes sügaval sisimas tahaks olla, nagu kõik teised pealtnäha on, aga kellel puuduvad vajalikud oskused-tugigrupid vms. sellistele on ütlused stiilis, et ‘õpi ja otsi parem töö’ vaid olukorda halvendavad, minu meelest.
aga lugege originaali.

meeletu

‘eit on vahel na kuri. kipub lööma ja nii… no ikka siis, kui kärakat panen. ta ei salli, kui ma hakkan siis midagi seletama’
‘aga sina teda sallid või?’
‘no muidu ei salliks, aga … ta oli noorest peast nii ilus.. ikka lööb vahel ette, kui ta kõplas seal palavas kolhoosipõllul, seelik oli vöö vahele torgatud, juuksed higised.. ma mõtlen ikka et, ma ei olegi oma elus ilusamat naist pärast näinud.’
‘armastad ikka veel?’
‘armastan ikka veel.. ‘
‘armastad oma mullikaid ka või?’
‘.. mhmh’
‘ja oma põllulappi ka?’
‘jah, põllulappi ka.. ma ei olegi niimoodi mõelnud..’
‘aga mida sa siis veel tahad?’
‘ma räägin kogu aeg, et selles see häda ongi, et ma ei taha enam midagi!’
‘kui su sees on armastuse tunne, siis sa ei peagi ju midagi tahtma’
‘mis ma’s nüüd tegema pean?’
‘mitte midagi. mitte midagi. sina pead lihtsalt uskuma, et sa oled õnnelik’
‘kuidas ma seda usun siis nüüd?’
‘ütle seda’
‘mida?’
‘no ütle, et sa oled õnnelik..’
‘praegu või?’
‘jah’
(omaette) ‘ma olen õnnelik’
‘ütle veel’
(pea üleval) ‘ma olen õnnelik’
‘julgemalt!’
(üsna valjult) ‘ma olen õnnelik’
‘MA OLEN ÕNNELIK! MA OLEN ÕNNELIK!’

nii lihtne see ongi.
(vaba pool-tsiteering Meeletust. selle tüki läbiv teema ongi usk, aga mitte kristlus, ning armastus.)

pala on tegelikult ju osa Runneli ‘Ilusast maast’, üks erand, mis meeldib mulle selles versioonis rohkem kui Rannapi kantaadis.

kaduneljapäev. inspiratsioon.

sel õhtul sain ma järjekordse paberi, lisamaks CV-sse. paber, mis ei näita mind. aga ometi..

‘finantseerimisallikas: lotovõit’
‘haha, mulle meeldiks ka selline rahaallikas’, ütles TU. UO suhtus sellessse, kui mõttemängu, millega antud hetkes tegu ongi.
ma sain vähem, kui arvasin. aga sain. kasvõi mingid raamidki. pluss selle, et sõnastasin ära. kontseptsioon, juunõu. kuus korda kaks korda kolm tundi. ärge öelge, et ajal ei ole hinda.
(ja ma tahan neid toole, mis pagana moodi ma saan need toolid siia 250km kauguselt põhjast, erinevatest punktidest? väike maa, onju? vähemalt näiliselt.)

vastalanud kaduneljapäev. kas see, mis nüüd teha, on kaduv? või siis pigem mitte? sest kui ma täna koristan, siis ikka selleks, et niipea mustust ei tuleks majja? ehk et täna tehtu on jääv, uskus ju vanarahvas.
(‘kirjutage viimati loetud teosest välja vanad sõnad’, oli üks ülesanne abituuriumi emakeeles. tol hetkel ei saanud ma postiivset hinnet selliste sõnade eest nagu ‘kala’ ja ‘meri’. sõnastage paremini, ausalt!)

‘tšau, kuule, selline küsimus..’, alustab A.
natuke peale seda, kui M. on liinilt kadunud ja ma olen end hetke kogenud. mõned asjad lihtsalt ei libise jälgi jätmata mööda teflonit alla.
on öö. ma mõtlen voodile.

. o O ( mida ta nüüd minust tahab? )

ideevälgatus, mingid mõttekesed, veidi tegevustki juba. super! mina ei oska luua realistlikke ideid, küll aga haakun sobivatega. mõte hakkab jooksma. oo, turundus, ma tunnen sind, kuigi mul ei ole suurt praktikat.
spontaanne ajurünnak.

vahelepõige:

ma teen 50% oma elust vabatahtlikke asju ja see kajastub juba elukvaliteedis. ja mitte hästi.
et jah, ju ma tasun siiani veel karmavõlga. küll kunagi hakkan saama ka 🙂

who cares?

äkki avastame, et kõike on vaja kohe homme. oot, aga homme ongi juba täna??
‘rahulikult on vaja võtta’, ütleb A. mulle, kes ma tirin ka teisi maa peale?
aga kui sisuliselt ei olegi aega? kui asi nr 1 on vaja teha nagu umbes KOHE homme ja asi number 2 ka peaaegu kohe? mis ei tähenda, et A. ei võiks oma kitsas tsoonis rahulikult võtta. no vähemalt nädala.. nädalaga võib palju jõuda.

öös on asju. kaduneljapäev annab lootust.
ma armastan inimesi, kes mind äratavad. või kellega ma saan särada.
ma ei tunne teid alati kohe ära.

odavalt ebapopulaarseks

onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.

siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.

(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)

keset ristmikku

vahel
veel õige harva on mingid
aistingud et
..

hoiad silmad vastu eredat valgust pärani lahti ja lihtsalt vaatad
vaatad kuhu vaja
vastu valgust
tõrjudes kissitamist ning vett silmades
valgus
see neetud valgus

üritad suruda naeratust näole
tead kui raske see on vastu sellist valgust?

..
vaikne soojus käib läbi tuulisel päeval
kui käed hullult külmetavad
enne kui
saad aru
et ees on BUSsirajaga tupiktee
keelumärk suurelt ees

ah et hall september?

ma olen sel aastal küll väga erandlik, sest mul ei ole kordagi tulnud mõtet, et suve pole olnud. nagu ma loen ja kuulen, siis paljud on sellega hädas. nojah, oli natuke vähem kuum ja rohkem vihma kui viimasel paaril suvel, seda ei saa eitada. aga suvi ei ole ainult ilm.

nüüd on küll juba paar päeva sügis olnud. selline hallipoolne.
aga siis tuleb päikest mujalt otsida. näiteks mahalangenud värvilistest lehtedest. või ka muusikast 🙂

vahelduva pilvisusega

“Nüüdseks tean, et igaüks on oma arengu tasemel, seal, kus ta soovib olla. Siin teiste soovitused ei aita. Näiteks arvan, et viie-kuuekümnene mees, kes käib ikka veel ööklubides, uskudes, et ta on nooruslik, pole tegelikult soovinud edasi areneda.”

Angelika Erin, “Eesti Naine”, august 2012

eilsest on mõned toredad pildid ka ja ma olen täitsa rahul, et minu roll sealt veel ei selgu (ei saagi selguda, kui ma ise kaamera taga olin). igatahes, põnev-põnev ja palju toredaid inimesi 🙂
imelisel kombel ei viibigi ma täna kodust eemal 10 või 12 tundi või midagi sellist, vaid oluliselt vähem.