anger managment

tunnike peale seda, kui oleme arutanud, kuidas meedia on taas üritanud mittemillestki mingit negatiivset uudist välja imeda (linki ei pane ja tegelikult oleks see lugu võinud olla kirjutatud väga positiivses võtmes), ütleb kolleeg korraga, et ta täiesti tajub, kuidas mu ärritus ja raev temani jõuavad. ometi ei teinud ma mitte midagi, lihtsalt väljendasin oma arvamust ühe hoopis teise asja kohta ja üsna neutraal-diplomaatilises võtmes.
eksole. et täna on siis selline päev.
ma ise muidugi tunnetan seda negatiivset jõudu enda sees, mis raevuna väljendub. jah, see ei meeldi mulle. jah, ma tean, kuidas sellest vabaneda, aga mul ei ole täna väga aega iseenda jaoks – vist. pean leidma? pean.
mulle ei meeldi selliseid asju enda sisse koguda. sellest tuleb katastroof, ma tean.
ning loomulikult lisandub sinna veel mõni väline tegur.
peaga vastu seina, no ausõna.

Do you think that anger is a sincere emotion or just the timid motion of a fragile heart trying to beat away its pain?

ja seejärel potsatab postkasti mail, mis teatab, et:
‘Täna kell 16 – 19 on Ülemiste keskuses üleval poksikott, mille peal saavad närvilisest liiklusest heitunud välja elada oma liiklusraevu.’
ning ma mõtlen, et kui see ei jääks mu marsruutidelt nii palju kõrvale, siis läheks ja taoks korralikult. oma kontsasaabaste, seeliku ja ruudulise mantli kiuste. aga ei mängi välja. kurat! (jah, see on raev!)
loen selle uudise ette ja lõpuks, natuke teemat edasi arendades, naerame selle peale.
aga see ei lahenda mind ära. it’s not so simple.

hommikul mõtlesin neile saatmata sõnumitele, mida enam pole, ning poolikule mailile, mis ootab endiselt mustandite hulgas ja vist jääbki saatmata. erinevalt saatmata sõnumitest ei ole vähemalt mailis raevu. vist.
ja seejärel keris klappides ette taas see lugu, mis igal hommikul sel nädalal tulnud on. kõige selle mitmesaja loo seast, mis mul telefonis on, tuleb kolm hommikut järjest üks lugu pea sama koha peal ette, ometi on muud lood erinevad.
ma ei tea, miks see nii on, keegi seletaks ilmselt mingi algorütmiga, aga mul on pigem tunne, et ma pean kuulama.

one day I’ll fly away

laps annab mulle hoolitsevalt šokolaadi ja ma mängin temaga kaarte.

kui raamat läbi saab, logistika on umbe jooksnud ja kiire abilahendus siiski leitud, ajab mingi ärritus mind liikvele. lõpuks. ja põhjusega, sest on asju, mida lihtsalt ei teha. või siis ei jäeta tegemata, sellest informeerimata.
aga üllatuseks see ongi lihtsalt üsna pinnapealne pettumusega segatud ärritus.

kuna ma olen reedel oma kindad ära kaotanud (kas jäid sõbranna juurde või autoga liigeldes kuskile või autosse, ma ei tea), laenab laps mulle oma uued mõnusad kindad. et mul ei oleks kätel külm.
mul on piinlik, et mu pisike poeg hoolitseb mu eest, see peab olema vastupidi.

jalutuskäik ei algagi väga tempokalt, mis on samuti natuke üllatav, sest näitab, et ma olen paremas konditsioonis, kui arvanuks.
mõnesaja meetri pärast astun märjale liivale, kus veel ilmselt mõni tund tagasi on olnud veekiht, ning sammun lainepeegeldusi jälgides nii kaugele, kui saan. ma olen keset vett, kergelt vajuval liival, mu ümber on tuul ja pea igas suunas mõned linnatuled, osad lähemal, osad kaugemal.

siis, täiesti ootamatult, tunnen ma, et mul on hea ja kerge, mingi naer pulbitseb mu sees ning ma tean, et üsna pea on kõik jälle joonel. et ma suudan peagi taas lennata, juuksed tuulest viidud ja merelindude kisa ümberringi. suudan ja saan.
õnnehetk, mida ma poleks kohe üldse oodanud.

ma tean, et kõik ei juhtu kohe, aga ma tean nüüd, et on juhtumas.
ja ma tean veel nii mõndagi.
ning jah, ma tean ka seda, et ma andestan. sest see on ainus, mis aitab edasi minna.
ning seda, et kui ei ole midagi kaotada, on võita kõik.

tsitaat

blogimine on selline naljakas asi, et mida vähem kirjutad, seda vähem on ka midagi öelda.

.. ütleb Annushka ja tegelikult vist võtab see ka kokku selle, mis siingi blogis toimub viimasel ajal.
ärge laske end petta sellest, et see on täna juba teine sissekanne.

nightmusic

sa võid ju mõelda, et sa tead ja kontrollid ja üleüldse ei lase end häirida..

.
..

…. aga siis ikkagi,
sest sul on üheksa elu ja
neist veel mitmedki alles
sa ei loe neid vaid lihtsalt
tead
lased end korraga lõdvaks ja
….
kas see on see mida sa tahtsid?
….
kuni sa püsid hetkes jah
aeg
ja sa tead et kui on vaja siis sa jooksed siit kiiremini kui tulid ja
see ongi see mis lõpuks ju ometi
päästab sellegi elu
kui on
päästmist vaja
….
või päästan mina?
..
või
.
mis vahet seal on kuni sajab vihma paistab päike on tuult ja viskab udu ja kusagil oleme me olemas

everything I want

itsok

‘no aga kuhu sa jõuda tahad?’
‘.. ma ei tea..’
‘aga sul ju on mingid sihid?’
‘.. ee.. ju vist ikka jah..’
‘aga pane need siis kirja ja hakka neid täitma’
‘.. no need pole päris sellised asjad..’
‘millestki sa ju ikka unistad?’
‘jah, unistusi on mul palju, sa ju tead neid isegi, aga see pole päris sama asi ometi’
‘alusta siis ometi mõnest unistusest’
‘ei, mõni asi peabki unistuseks jääma’

kui sul on kõik, või peaaegu et kõik, mida sa tahad, siis sa oledki õnnelik. lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde tuletada, et jah, ma võin ju tahta rohkem raha või midagi (haha, arvete maksmise aeg), aga päris tegelikult on mul olemas peaaegu kõik, mida ma tahan.
õnn on valik.

alive and kicking

viimase aja sissekanded on küll väga kaootilised.
reisilt oleme tagasi ja siingi juba päris palju asjalikult toimetatud. mingit nn lõbu polegi eriti olnud viimastel päevadel. ei, valetan, siiski on ju. merd on ühest või teisest kohast vaadatud mõlemal õhtul. koos siidriga, hm. vähemalt üks kord läbi okastraatide 😛
merd muide võibki vist lõputult vaadata. no enam-vähem.
või mere ääres kiikuda. või..

krkse702

siinkohal ei saa ka mainimata jätta, et vähemalt Prismades on müügil mingi valik Westonsi siidreid. jah, üpris kallid, aga vähemalt normaalsed, mitte need meie limonaadid. nii et vahel võib ju lubada ometi.
reisimuljeteni peaks ka jõudma kunagi, enne, kui hilja. paistab.

no ja kuigi objektiivselt on kõik kena ja ümmargune, löövad subjektiivselt vahel mingid häired sisse. arusaamatu. aga sellega me tegeleme 🙂

mul oli mõttes täna kasse kammida, aga väike abiline kadus külla ära..

pakke on hea saada

on ju? 🙂
seekord oli tegu tööriistapakiga. just-just!
millalgi paar kuud tagasi sai tööriistakappi koristatud. ei saaks öelda, et selle käigus küll väga palju tühjemaks oleks saanud ja üleüldse ei puutu see hetkel pakki 😛
tegelikult oli mul neid vaja toolide jaoks. ja üldse näitab kogemus, et mingid tööriistad peavad kodus olemas olema. hooti on tunne, et ei ole midagi vaja ja peaks selle kapi täiega keldrisse või vanemate juurde tühjendama, aga siis jälle selgub, et ikka ei saa nii.

klambripüstolitega oli juba korras, aga lisaks oli laenatud üks väga mugav klambrieemaldaja. kui neid on ikka vaja kümnete kaupa välja tõmmata, siis on igavesti tüütu kruvikeerajaotsa vms asjaga seal toimetada.
otsisin vajalikku vidinat paarist Tallinna ehituspoest, aga mind vaadati nagu ogarat. igaks juhuks otsustasin netist ka kaeda. ja näe, täiesti leidsin – ühest Narva poest!
no Narva, siis Narva. veidike ikka kaalusin ka: 3eur postikulu + oht, et äkki on mingi petukaup või siis hulk aega, et Tallinna erinevaid poode-poekesi läbi kammida. leidsin, et esimene on mõistlikum (meil on ju ka Tarbijakaitse siiski olemas), sest saan tellida kodukandi pakiautomaati. ehituspoed, teadagi, pole mõeldud mitteautoga liikuvale inimesele. pluss aeg.

tellima hakates selgus, et tellimuse summa peab olema veidi suurem. juurdlesin veidi ja tellisin mõned pitstangid juurde. sest no mul on jälle kaks tooli, mida peab vist ikka liimima. eelmine kord laenasin pitskruvid, aga need on juba tagasi viidud ju. liimitav osa on kumer ka, et ei saa raamatukuhja alla laduda.
maksmine toimus seal arve alusel ülekandega. kenasti tuli kinnitusmail ka ja info, et posti pannakse 5 päeva pärast. ilmselgelt koguvad nad nädala tellimused kokku ja viivad korraga ära.
kui siis tuli mail, et pakk postis, hajutas see suuremad hirmud. no samas, nagu öeldi, on alati võimalus, et pakk on tühi 😛
sms tuli nädala algul, kui ma juba linnast ära olin (tegelikult peaksin ma sellest äraolekust kirjutama üldse). meeldetuletus-sms jõudis juba ka tulla. no ja eile hilisõhtul sain lõpuks kenasti komplekteeritud paki kätte 🙂

riistad930

jess-jess!
et Netebergi e-poodi soovitan küll.
ise jäin praegu just vaatama, et vajaliku liimi (mis liimib, seejuures korralikult, nii vineeri kui kangast kui nende segu) oleks võinud ka sealt samas tellida. nüüd pean jälle mõtlema, kust ma sobiva liimi saan ja mis üldse oleks tegelikult hea..

tavaliselt muidugi saan ma oluliselt naiselikumaid pakke 😛
eileõhtune-tänane soundtrack pole samas jälle kuigi naiselik. kuigi, selliste tööriistadega ometi väga sobilik. näiteks kõik kolm Unforgivenit Metallicalt.

nädal maid

suur kevad on käes. veider, kui vähe on vahel mõneks kenaks energialaksuks vaja.
turul on paremad avokaadod kui kesklinna kauplustes. vähemalt hetkeseisuga.
aknaid ikkagi ei viitsi pesta. peaks ehk kuidagi jaokaupa tegema?
tänane helitaust on 80ndatest.