vähem kui pool tundi on talve alguseni. ime küll, isegi lumi on maas. tallinna pool küll üsna vähe, ent siiski. ah, oleks seda helevalget küll rohkem!
aasta pimedaimad päevad, milledes siiski leidub valgust, nagu tänagi – lausa päikest. ja muidugi küünlad, mis loodavad päikese tagasi tuua 🙂
mingid traditsioonid, pärit aegade hämarusest, hirmust päikese kadumise ees igaveseks, mis on läbi kummaliste jadade meieni kandunud. mis seostuvad erinevate inimeste jaoks erinevate asjadega, aga on iseendas soojust täis. eks see aitabki läbi külma ja pimeda talve minna.
Rubriik: asjad minu ümber
kalaitk
alati on öeldud, et Eesti on mereriik. meie rannajoone pikkus on ca 3800km, mis on üsna aukartustäratav arv, eriti suhtes meie pindalaga (45 000 km 2). vähe sellest, et me oleme mere ääres, on meil ka ca 1200 järve kogupindalaga veidi üle 2100 km2 ja üle 7000 jõe (selle arvu suhtes on küll palju erinevaid arvamusi), milledest üle 100km pikki on küll ainult 10. nii et veekogudega meil probleeme ei ole 😉
aga mille kuradi pärast passisin ma täna 10 minti turul kalaleti ees, kus valid oli värskest kalast: lõhe, forell, kasvanduse karpkala, särg ja särjesuurune latikas + muidugi ka silku. no tõesti. külmutatult midagi ikka oli, aga… kui ma elan sellises veekoguderohkes riigis, siis miks ma ei saa osta poest-turult värsket koha, haugi, siiga, latikat (norm suuruses onju!), turska jnejnejne??!!??
jah, vahel mõnes poes ongi kohafileed vms, aga siis on see hind kaugel normaalsest. ei jõua ju pidevalt käia Peipsi ääres tuttavatelt kala toomas ka (kuigi isegi mitte väga suure koguse juures juba tasub ära).
no ja siis imestatakse, et miks meil nii vähe kala süüakse.. kui polegi võimalik värsket kodumaist kala osta!
invaliidiauto
Tallinnas sõidab ringi üks kena kuldse kaheukselise Porchega invaliid. ma pole seda invaliidi küll näinud, aga sellel kaunil Porchel, mis pidevalt Maakri tänava kõnniteel pargib, on igatahes see invaliidimärk esiklaasil. kahju, et kaamerat kaasas polnud ja pilti teha ei saanud.
aga tore on tõdeda muidugi, et meil ka invaliidid omavad luksusautosid 🙂
/kuigi mul on kuri tahtmine pisut luurata, KUI invaliid selle autoga sõidab-sõidutatakse/
kustutades küünalt
äsja kustutatud küünla vaha on nagu must järv. huvitaval kombel olen leidnud küünla, mis polegi ainult pealt värvikihiga kaetud, vaid ongi tumekirsist vahast valatud.
sulgen akna ja lähen magama.
printimise imeline maailm
ma olen väga saamatu kahepoolsete paberite printimises. küll suudan printida nii paaris kui paaritud lehed paberi ühele poolele, küll vajutan harjumusest ikka OK nuppu, valimata enne ‘odd’ või ‘even pages’ ja saan vastu posu ühepoolseid pabereid. viimasel juhul saab pabereid muidugi 2 eksemplari ja kuna tegu on koolis tunnitöös vajalike seadustega, saan ma mõne grupikaaslase õnnelikuks teha.
aga täiesti masendusse ajab tegelikult. oma meelest olen ju küll nutikas..
mõttetramm
ma olen muide täheldanud,
et tramm on jube hea koht oma mõtete mõtlemiseks. selle 20 minti jooksul, mis ma töö-kodu vahet sõidan, jõuab alati suur hulk mõtteid pähe tulla ja suur hulk neist õnnestub ka läbi mõelda.
mõned mõtted on seotud otseselt sellega, mida ma trammis(t) näen ja tajun. näiteks ma siiani (korduvalt) mõtlen, et miks pannakse Kalamaja puumajadele plastikaknaid, kui on saada ka normaalseid tänapäevaseid puitaknaid? viimased võivad küll ilmselt kallimadki olla ja kas see mõjutab siis? samas visuaalselt on nood plastikud päris ehmatavad nende ajahambast rohkem või vähem puretud puumajade ees. isegi restaureeritud puumaja näos mõjuvad plastikaknad väga võõristavalt.
mõned mõtted on aga üldisemad. nagu näiteks et kust võtta materjali pargimajanduse referaadiks, kus tuleb konkreetsete küsimuste alusel teha töö ühe pargi kohta. sellist materjali lihtsalt pole eriti (erandiks vast Kadrioru park) avalikult saada. muidugi vaevalt see põlvamaa õppejõud on väga kursis näiteks kopli pargiga, aga päris bluffida ka ei tahaks.
kui nädalas 6 korda niimoodi trammiga sõita, tekib Väga Palju mõtteid. sest selline anonüümne mass soodustab kuidagi mõttelendu.
täna hommikul katkestas kõik mu mõtted mees, kes sisenes trammi hobujaamas ja jäi seisma seljaga sõidusuunas ehk näoga minu poole. see oli kuidagi Väga Hämmastavalt Häiriv. järgmises peatuses väljumiseks liikusin ukse alla märksa varem kui tavaliselt.
õhtu. väsinud.
ma tulen peale tööpäeva koju, ja tahan vaid, et asjad oleks enamvähem korras ja ma saaksin vaikselt õhtused toimetused ära teha. olen ostnud poest head-paremat ja haaran veel viimasel võimalusel veinipudeligi kotti. mõtlen veel, et näe kui hea ma täna olen.
ust avades näen kõigepealt klotse ja raudteetükke täis toapõrandat. köögi poole kiigates on ka köögilaud igasuguseid asju täis. tunnen, kuidas miski minus liigub ja pahvatan kõik välja. et miks see just nii on. et miks ei võiks päeva peale asju kokku korjata ja lauda enamvähem lage hoida. et kui ma koju tulen, oleks olukord normaalne. et miks mina suudan seda hoida? ja et see pole vabandus, et laps üksi ei taha, kui teine inimene teleka ees vedeleb. mina ka lapse asemel ei tahaks. ja ma jätan ütlemata, et ma lihtsalt ei jaksa niimoodi. sest keegi peab ju jaksama. sest keegi peab ju mõtlema.
siin majas olen see mina.
kui ma hakkan koristama, tuleb poja mulle loomulikult appi.
laupäevaõhtu sossi klubis
eile juhtus selline asi, et tiriti mind Sossi kluppi.
a) ma pole 3a üldse miskis (öö)klubis käinud
b) tegelikult tahtsin ma kodus teleka ees vedeleda (last ei olnud öösel)
c) ma olen kogu eag arvanud, et Sossi klubi pole minu koht
d) peale sõbrannale lubamist, et ma tulen kaasa, avastasin, et seal on lisaks kõigele muule ka Kuldne Trio
ühesõnaga, olin hea ja lubasin kurvale sõbrannale, et lähen temaga välja, et ta ei peaks üksi kodus olema. ma olen ju Hea :p
ellu jäin! see ei olnudki hullem, kui ma arvasin. aga lihtsalt .. ma olen hingelt liiga noor sellise koha jaoks, ei fänna Kuldset Triot ja ei kannata, kui lastakse igast stiilist ja igast ajastust muusikat segamini.
sõber, kes oli nõus meid öösel koju viima, ei olnud kindel, kas ta just peale keskööd viitsib seda teha. seega ei kestnud see õhtu kuigi kaua.
aga tore oli vaadata inimesi. just selliseid, kes on minust veel 10-20 aastat vanemad, end kenasti üles löönud ja tantsivad seltskonnatantse seal 🙂
rendell
seekordne Rendell sai lennult läbi.nagu ikka. ehk on ka järgmise palgapäeva järel Apollos müügil mõni, mida mul veel pole. soovtatavalt mitte-Wexford, kuigi käib ka see /sest teistest on mul vaid üksikud puudu/. üleüldse, peaks jälle nimekirja tegema, et mis mul on ja mida pole 😉
et miks ma Rendelli fännan? olen kunagi kirjutanud:
‘Ruth Rendelli on nimetatud Agatha Christie mantlipärijaks. Minule isiklikult meeldib ta rohkem, kui Christie. Tema raamatud pole mitte lihtsalt kriminaalromaanid, vaid neil on ka tugev sotsiaal-psühholoogiline tagapõhi. Rendelli raamatutes avaneb tihitpeale kuritöö taust, peamine polegi kuriteo lahendamine kuivõrd peen psühholoogiline lähenemine inimeste käitumisele ja teadvuse tagamaadele.’
Wexfordi lood on klassikalisemad krimkad, ikka et kuritöö ja siis sealt edasi juurdlus kuni lahenduseni. ka päris huvitavate nüanssidega.
ja siis kirjutab ta veel pseudonüümi Barbara Vine all. kui Rendelli raamatute tegevus toimub nende kirjutamise ajas, siis Vine raamatud on sellised, kus kas kuritegu ise on toimunud minevikus või viivad mingid olulised niidid minevikku. tavaliselt on siiski tegu mõne minevikus toimunud hämara asjaga, mida uuritakse tänapäeval.
alati sobiv kingitus mulle on mõni Rendelli/Vine raamat, mida mul veel riiulis ei ole 😀
wellington
kunagi, enne seda kui lapsega koju jäin, sai fotokaladega ikka aegajalt Wellingtoni-nimelises pubis õhtuti istumas käidud. paljud töötasid (ja töötavad siiani) nimelt siinsamas citys ja oli hea mugav paik kokku saada. paarile kalale, kellede nimesid ma ei nimeta, oli see ‘kodukõrtsuks’ veel tükk aega hiljemgi. vajuti sisse suvalisel kellaajal, teati teenindajaid ja teenindajad tundsid neid. normaalne.
siis aga vist muutus midagi omandisuhetes, vanad teenindajad kadusid ära ja kalad ka.
edasi on tükk maad tühjust, millest ei tea midagi.
siis sattusime sinna pubisse umbes kuu aega tagasi ühel kenal reedeõhtul. oodatava melu asemel oli seal peale meie veel umbes 4-5 klienti. oma kaameranänniga (käisime pundiga linna peal pildistamas, vaata nt seda pilti) sisse asutdes ehmus letitibi ära ja hakkas kohe küsima, et kes me oleme ja miks me tulime. tema pettumuseks (näo järgi küll kergenduseks) tegime talle selgeks, et me tulime lihtsalt sööma.
menüü oli imelik kärbitud, joogivalik ka selline nagu oli. reedeõhtune tühjus ei olnud paljutõotav.
eile tööle tulles avastasin, et kõrts on kinni ja vist toimub mingi remont. mingit silti väljas polnud. miskipärast ma arvasin, et see oht on.
