kunagi, enne seda kui lapsega koju jäin, sai fotokaladega ikka aegajalt Wellingtoni-nimelises pubis õhtuti istumas käidud. paljud töötasid (ja töötavad siiani) nimelt siinsamas citys ja oli hea mugav paik kokku saada. paarile kalale, kellede nimesid ma ei nimeta, oli see ‘kodukõrtsuks’ veel tükk aega hiljemgi. vajuti sisse suvalisel kellaajal, teati teenindajaid ja teenindajad tundsid neid. normaalne.
siis aga vist muutus midagi omandisuhetes, vanad teenindajad kadusid ära ja kalad ka.
edasi on tükk maad tühjust, millest ei tea midagi.
siis sattusime sinna pubisse umbes kuu aega tagasi ühel kenal reedeõhtul. oodatava melu asemel oli seal peale meie veel umbes 4-5 klienti. oma kaameranänniga (käisime pundiga linna peal pildistamas, vaata nt seda pilti) sisse asutdes ehmus letitibi ära ja hakkas kohe küsima, et kes me oleme ja miks me tulime. tema pettumuseks (näo järgi küll kergenduseks) tegime talle selgeks, et me tulime lihtsalt sööma.
menüü oli imelik kärbitud, joogivalik ka selline nagu oli. reedeõhtune tühjus ei olnud paljutõotav.
eile tööle tulles avastasin, et kõrts on kinni ja vist toimub mingi remont. mingit silti väljas polnud. miskipärast ma arvasin, et see oht on.
