ma tulen peale tööpäeva koju, ja tahan vaid, et asjad oleks enamvähem korras ja ma saaksin vaikselt õhtused toimetused ära teha. olen ostnud poest head-paremat ja haaran veel viimasel võimalusel veinipudeligi kotti. mõtlen veel, et näe kui hea ma täna olen.
ust avades näen kõigepealt klotse ja raudteetükke täis toapõrandat. köögi poole kiigates on ka köögilaud igasuguseid asju täis. tunnen, kuidas miski minus liigub ja pahvatan kõik välja. et miks see just nii on. et miks ei võiks päeva peale asju kokku korjata ja lauda enamvähem lage hoida. et kui ma koju tulen, oleks olukord normaalne. et miks mina suudan seda hoida? ja et see pole vabandus, et laps üksi ei taha, kui teine inimene teleka ees vedeleb. mina ka lapse asemel ei tahaks. ja ma jätan ütlemata, et ma lihtsalt ei jaksa niimoodi. sest keegi peab ju jaksama. sest keegi peab ju mõtlema.
siin majas olen see mina.
kui ma hakkan koristama, tuleb poja mulle loomulikult appi.