Rubriik: asjad minu ümber

kui ma omale poolteist aastat tagasi mp3-mängija ostsin, siis uurisin oma meelest tausta piisavalt. aga nagu selgus, on Sony pisike lilla pulk iseendast küll hea ja tõhus, aga muusika sinna tõmbamine on tõeline pain in the ass. nimelt niisama kopimine või lohistamine ei aita, siis ta võtab neid faile lihtsalt kui mälupulgale lohistatud infot. et muusikafailid ka esitatavad oleksid, selleks on Sonyl mingi SonicStage nimeline soft. suur ja aeglane. idee poolest kasutatav muusikaesitajana ja -organiseerijana, tegelikkuses hirmus kohmakas.
see peab olema igas arvutis, kus tahan oma mp3-mängijale mussi peale tõmmata. külas ju ei hakka installima? lisaks teatab ta Firefoxi peale, et ei suppordi seda brauserit, kasuta IE. uhh!
seoses lauaarvuti uuenemisega kodus kerkis taas see teema. guugeldasin siis ja leidsin, et kui aastat poolteist tagasi ei suutnud ma erilisi alternatiive leida, siis nüüd mõned on. uurisin veidi leitud linke ja otsustasin mp3 manageri nimelise softi kasuks. natuke tekitas kahtlust küll see, et kas Sony oma soft (no ma ei suuda enam hästi usaldada), aga teisalt meeldib see idee, et see installitakse mp3-mängijasse ja seega saan ma muusikat peale laadida suvalises arvutis.
ma nüüd teisi ei proovinud, aga põhimõtteliselt olen peaaegu et rahul. muusika läheb peale ka suht aeglaselt, aga soft ise on pisem ja veidi kiirem. faile saab kustutada ja peale tõsta, muud mul polegi nagu vaja.
miinus: shuffle ei tööta. muide, avastasin, et mu shuffle (mis oleks hea eestikeelne vaste, no ei löö pähe midagi?) mängis järjekindlalt ainult väikest valikut mu lugudest. ongi nüüd vahelduseks hea järjest kuulata, mis mul seal on. kuigi noh, vahel tahaks ju suvalises järjekorras ka lasta.
ah, igatahes. nüüd võiks vaikselt uurida, kuidas SE telefoni soft ikkagi korralikult töötab, siiani olen seda ainult minimaalselt kasutanud.

ma pean hakkama blogilistis uurima neid oma seadeid, no näiteks et kas saab panna nii, et mingeid blogisid mulle ei näidata lihtsalt. tänane Vainu-teema on jälle veidi üle visanud. ma tahaks midagi muud seal ka näha. osad nendest on veel kinni makstud pealegi.
tegelikult samas olen ma ammu aru saanud, et meie rahvas on uudishimulik ja selliseid asju loetakse huviga. mingi seltskonnateema või midagi. Kroonika ja Just elavad ju ka hästi?
mul on tunne, et I&I teevad lihtsalt mingit sotsiaalset eksperimenti oma kirjutistega. ma reeglina neid ei loe, küll aga näen pealkirju. ning aina enam ja enam tundub, et see on mingi nali.
aga olgu pealegi.
ma eelistaksin vahel lihtsalt sellest mitte midagi teada.
aga tegelikult leidsin ma täna hoopis sellise sissekande ja ei saa väga hästi enam aru. vanasti õpetati naistele, et ole salapärane ja püütav, nüüd siis…
muide, sama asja teine pool on Delfis. mitte päris otene teine pool, aga ma taban siin seoseid.
kuna hetkel on tegelikult loeng, siis ma ei jõua väga süveneda ja pikalt oma mõtteid lahti kirjutada. minu vastuses Miko sissekande all on lühidalt paar ideed kirjas.
ja olgu, et ma seekord pole Mikoga päris nõus ja mõne koha peale vaidlen lausa vastu (ja olen Tatustahimega üsna nõus), on tal näiteks eelmine sissekanne täitsa hea ja seal on veel huvitavat lugemist.

vahin siin tööl laupäevase postimehe esikaant, õigemini reklaami sellel, ja ei saa aru.
‘parima hinnaga maastur eestis, KIA sportage
hinda vaadates ei usugi, et tegu on maasturiga!’
ee… äää…?
ma ei usu seda autot vaadates ka, et tegu on maasturiga. ausõna noh. kuidas need asjad nagu sportage ja maastur on üldse ühte pandud, ei saa ma aru. pigem on see siuke meil jõle popp, aga suhteliselt arusaamatu linnauniversaal, vähe kõrgem siuke. autotüüp, mida paljud õigustavad sellega, et meil on teed kehvas korras ja seepärast on hea sõita.
minu meelest siuke – ei liha ega kala. pole ta õige linnaauto ega õige maastikuauto.
a noh, ma pole mingi autopede ka. ja loomulikult hakkan ma nüüd pähe saama kõigilt, kellel on mingid linnamaasturid. aga ma loodan, et elan selle üle 🙂

loomulikult pole mul ei toimivat skännerit ega normaalset fotokat, et reklaam siia üles panna.

mulle jäi silma, et jälle on mu blogisse tuldud üsna agaralt läbi Eesti Ekpressi Veebiumi. üldse mitte esimest korda. seekord on siis tegu minu liikluskirjutisega. eelnevad korrad on ka ikka olnud sellised ühiskondlikumad jutud, mis on Veebiumi lehtedele eraldi jõudnud. seega ei ole ma seal väga tihti muidugi, enamik on siin üsna isiklikku juttu.
aga eilse Päevalehe blogiartikli kommentaarides ütleb keegi kraamer, et:

Ja nii Päevalehel kui Eesti Ekspressil on ju valikblogide lingid blogiautorite kokkuleppe alusel blogide nimekirjas ju olemas.

ahsoo? et kust allikast sellised andmed? sest on minugi blogi müstilistel põhjustel Ekpressi blogilinkide all olemas (müstilistel just seetõttu, mis ma eespoole kirjutasin, et mu blogi on pigem isiklik kui ühiskondlik), aga mulle ei meenu, et keegi oleks mu käest küsinud.
ei, see listis olemine ei sega ei häiri ega ei ahista mind kuidagi. üsna meeldivalt üllatav on, et mõningaid mu sissekandeid on piisavalt laia kõlapinda väärivaks peetud. ma ei hakka kirjuta ja nõudma, et maha võetaks. kõik on lingitud ja selles mõttes korrektne.
kuigi, loomulikult oleks mulle meeldinud, kui eelnevalt oleks siiski mainitud, et ma sinna sattun. lihtsalt korrektsuse mõttes.
lugedes mu eeldusi, on kirjas jah, et viidata võib vabalt, aga kasutamisel palun teada anda. kumb see siis nüüd õieti on seal? blogilist on viitamine, nõus. aga kui sissekanded on Veebiumi suurel lehel?

täna ei saa ka ökojuttu. sest algselt mõtlesin ma kirjutada mingist raadio hommikuprogrammist, kus esimese asjana kuulsin mingit pikka monoloogi sellest, kuidas pedofiilid omal ajal vanglast elusalt ei pääsenud ja seejärel seda juttu, et poodides on sabad, kuna igaüks, kellele vähegi suuremat rahanumbrit lehvitada, läheb poest töölt ära ja siis mingi hala oli veel. kas sellist hommikut me tahtsimegi või?
igal juhul tuletas see mulle taaskord meelde, et igasuguseid hommikuprogramme on kasulik vältida. nagu üldse suurt osa kodumaisest raadiomeediast, kahjuks.
aga see selleks.
tänases lehemeedias hakkas mulle silma hoopis kaks liiklusteemalist artiklit. kõigepealt ‘Kuidas talitseda tapjaid autoroolis?’ ja siis ‘Kuidas ma maanteel liiklust takistasin’.
peale esimese artikli lugemist mõtlesin ma, et mina küll ei tea, kuidas neid tapjaid takistada. mul on tunne, et enamikele meie inimestele mõjub peamiselt trahvioht ikkagi, muu eriti ei morjenda. selline hull kiskjaühiskond nagu meil hetkel on, no ma ei tea. ei ole meil seda liikluskultuuri kuskilt tulemas. kuigi, üle tee lastakse jalakäijaid juba rohkem, kui mõned aastad tagasi.
see mõte meeldis mulle küll, et peaks olema tõend, et juht pole kuskil arvel. võinoh, et on psüühiliselt pädev autoroolis olema. a kas sellega polnd mingi isikukaitsevärk jälle, et umbes keegi ei tohi teada, kui ongi midagi viga? no maitea.
aga tegelikult, mida teha nt väsinud juhtidega? ma olen ise vahel pidanud sõitma kusagile, nii et uni silmas. ja ma tean, et ma olen umbes sama ohtlik kui purjus peaga sõites. ainult et kui midagi juhtub, siis ma ei jää automaatselt süüdi kohe. tavaliselt ma väldin selliseid olukordi muidugi, aga no alati ei saa lihtsalt. ja ma olen absoluutselt kindel, et ma pole ainus.
tegelikult ei kujuta ma üldse ette, mis tunne oleks tööl käia kusagilt mõnekümne kilomeetri kauguselt, iga päev autoga edasi-tagasi. umbes linnaliiklus väsitab ju päris kenasti. nii hommikul kui õhtul. kodusolemise aega jääb ka jõle napiks (aga see on juba teine teema tegelikult).
no ja teine artikkel. et nii ongi, 90nega sõites oled tropp maanteel, kellest kõik mööda kimavad. seega, ühtlase liiklusvoolu tagamiseks tasub sõita vähemalt 100ga. ega Tallinna linnas on ka see, et normaalkiirus on 60 (kui just ummikus ei istu). ja ongi noh. isegi osad foorid on selle järgi paika pandud minu meelest. või siis vastupidi, et foorid peaksid jupitama massi?
iseasi on see muidugi, et suvel tegime GPSiga testi ja selle auto spidokas, millega me liikusime, sõitis 90se näidus juures tegelikult mingi 82-83ga ja umbes 100se näidu juures oligi reaalkiirus 90. suurematel kiirustel kaasvas vahe veelgi, väiksematel oli loomulikult väiksem.
seega ma tegelikult ei teagi, mis kiirusega ma sõidan ju. ehk siis, kui spidokal on 100 kanti, siis reaalselt sõidangi lubatud 90ga ja aeglasemalt sõitja ongi see, kes pidurdab.
hea küll, ma saan aru, et ühel ja teisel põhjusel osad ei sõida lubatud maksimaalse kiirusega. neid põhjuseid on päris mitmeid. aga selle juures ei saa ma ikkagi aru, miks nad sõidavad keset teed ja võimalusel ei üritagi teisi endast mööda lasta? et tõmbaks teeserva või midagi.
Riiga sõites on muide Läti poolel päris pikalt sellist asja, et on nagu poolteist sõidurada kummaski suunas ja toimiski nii, et aeglasem tõmbus sinna üsna teeserva ja kiirem tuhises mööda. meil sellist ‘nalja’ küll eriti ei ole. neid rekkajuhte, kes märku annavad, et võib mööda minna ja veidi koomale tõmbuvad, ikka on (kuigi neist enamik on ka välismaa numbrimärkidega autodes), aga ka vähe. loota, et mõni sõiduauto nii teeb, on küll lootusetu. sest täitsa pael, kui keegi äkki sõidabki maanteel mööda! kruiisid oma vinge autoga (olgu mis pann tahes) ja pole juttugi, et keegi mööda võiks sõita.
üks tüüp on neid ka, kes on mingi vinge autoga ja kes vist arvavad, et kui neil on viimase või eelviimase seeria bemm/mersu/audi/misiganes istumise all, et siis see automaatselt välistab liiklusõnntused nende jaoks.
eri teema on üleüldse kogu Tartu maantee kui selline. Narva ja Pärnu maanteed on näiteks enamvähem sirged (kuigi viimase puhul on pidevalt mingid künkad, koguaeg uju üles-alla ja ikka pikka nähtavust pole), aga Tartu maantee on tõeline rebasesaba-tee. noh, et rebane jooksis ja kuidas sabajälg jäi, sinna tehti tee. ajalooline tee, selge see. siis oli oluline, et läheks igast külast läbi ja päris igale poole läbi soo ei ehita ja muud siuksed asjad.
teisalt jälle sirgemal teel oleks kihutamist veelgi rohkem. kuigi ma pole ka väga kindel. igasugu hulle liigub seal praegu piisavalt ja nende kontsentratsioon võiks olla ju jääv?
alternatiivid sellele teel: Piibe maantee ja vana Viljandi maantee. Piibekal oli suvel päris mitu teeremonti, nüdü vist on enamvähem okei. aga Viljandi maanteel on Kohila juures suve algusest peale mingi väga karm remont ja kestab veel vist mingi kuu. iial ei tea, kust poolt on ümbersõit ja kui pikalt. mul pole midagi Eestimaa avastamise vastu, aga ma eelistan seda teha oma poolt valitud ajal ja kohas. kuigi muidugi, ega teed korda saa ka, kui koguaeg autod peal.
tegelikult on üks pisike tee veel, mis tuleb Jänedalt läbi Vetla ja muude kohtade Tallinna poole ära. suhteliselt rahulik ja ilus tee on. aga jälle, ei sobi ju igalt poolt ja igal ajal tulemiseks ja pealegi on seal palju kiirusepiiranguid peal.
et see pikk jutt kokku võtta, siis ma .. ei teagi, mida öelda või kuidas olukorda parandada. sest teen minagi vahel asju, mis ei pruugi viisaka liiklemise alla kvalifitseeruda. esimene kivi visaku see, kes on süütu, öeldakse. aga midagi peaks ette võtma küll. ilmselt küll mitte ainult liiklusega, vaid üldse eetilise kasvatusega. sest tobe on ka selline olukord, nagu viimati Rootsis nägin: jalakäijad lastakse küll kõik üle tee ja muidu ka liigeldakse viisakalt, aga bussis pubekad istuvad ja pole mõtteski kepiga vanainimestele istet pakkuda (nojah, see meil on ju ka juba täitsa olemas).
autodest ja ökost kirjutan teinekord. niigi pikk joru siin.

kui ma lähen tähtsaid projektiläbirääkimisi pidama, pean ka end punasesse mantlisse mähkima. sest see eeldab suhteliselt viisakat muud riietust ka ning tõstab enesetunnet. ajab selja sirgu ja pea püsti ja loomulikult meik ja seelik. ja kontsad. no nagu päris. Daam. kuigi ma ei tunne end üldse Daamina.
nagu mulle hommikul öeldi, et ma näen väga ametlik välja.
ainult et punaseid kindaid ei tohi maha unustada.
poodides on päris hea valik punaseid saapaid ka, jaguks neid nüüd allahindlusteni ka :O
muide, ilmselt annaks selle mantliga tegelikult ka väga mitteametlik olla. punased kingad (mis mul juba on) ja teksad ja mantel peale. mingi kampsik või misiganes alla. oleks ka täitsa pädev.
nahk on universaalne.

me rihime oma kokkusaamist tükk aega ja no kuidagi ei klapitu.
nädalajagu tagasi oli tema Pärnus oma ema juures ja mina tegin sinna lihtsalt peaaegu et niisama asja (sõitsin sõbraga kaasa, kui tema midagi sinnakanti ajama läks). lasime siis sõbrantsiga ühes Pärnu söögikohas toidul hea maitsta ja ajasime tibijuttu (loe: rääkisime tuttavaid taga ikka :P). kuidagi läks jutt figuuriteemadele, nagu naistel ikka. närisime searibi ja lohutasime ennast, et tegelikult ümaramad naised ei lähe nii ruttu kortsu kui peenikesed (selle peale muigas eile üks meie ühine tuttav tibi, et ‘te olete ka tõeliselt paksud muidugi’). ja siis irvitasime, et lohutuse (nagu ka põhjuse) leiab alati.
kuigi kas see kehtib just selle kohta, kui see ümarus avaldub kõhu peal elava angerja näol.
aga õhtu nael oli see, kui arve toodi ja kuidas me siis klapitasime seda. sest miskipärast olime mõlemad üsna rahavabalt välja tulnud. lõpuks läks käiku mu krediitkaart, sõbranna andis kogu kaasasolnud sularaha mulle ära ja selle peale ma tegin talle lahkelt kohvi välja 😛 sama raha eest, mis ta mulle andis.
tegelikult siin ei kõla see üldse nii naljakalt kui see oli. me ikka naersime päris ohjeldamatult.
üldiselt näitab mu seltsielu taastumise märke.
täiendus kell 16.30:
sellesama sõbrantsiga rääkisime asjad üle, et tegelikult on mehed kõiges süüdi. selles ka, et me tol õhtul end lapikuks sõime ja et rahaga nalja sai. sest tellides arvestasime me ju meesterahvaga ka, aga tema praktiliselt hüppas alt ära. noh, muidugi oleks tal meie tibijutu kõrval igav olnud, aga me ei tulnud varem selle silmnähtavalt mõistlikuma lahenduse peale. ja kõhuangerjates on ka mehed süüdi, sest enamasti tekivad need angerjad meile, sünnitand vanadele naistele 😉
ja üleüldse, tegelikult oleme me väga ontlikud ja toredad noored emad. sest naise vanuse määravad tema laste vanused. ja kellel pole angerjat, on lihtsalt kadedad, et meil on selline hea asi omast käest võtta. ja tegelikult sõitsin ma kaasa ühe kassiga.
P.S. sellest ma ei räägi, mis oli sõbrantsi reaktsioon mu caipirinha proovimise peale. see oli õhtu teine nael. või kolmas.