ostsime kalasupi jaoks natuke lõhesteiki juurde (supikogus on vähe liha) ja RM arvas, et võiks merest kuldkala välja püüda. mina arvasin, et kuldkalad on nagu akvaariumis pigem.
igal juhul jäi küsimus, et kuidas püüda kuldkala.
esimene variant: võta kuldsõrmus, pane õnge otsa ja püüa sellega akvaariumist kuldkala.
variant kaks: sul on vaja vihmaussi, pintslit ja kuldvärvi. värvid vihmaussi kuldseks, paned õnge otsa ja püüad sellega kuldkala.
votnii. ehk ilma kullata või kullahelgita kuldkala ei saa 🙂
miks see tundub mulle veidi laiema filosoofiana kui lihtsalt lapsesuu?
Rubriik: asjad minu ümber
aeg planeerib end minu ümber
ma ootan raha, siis ootan seda teist raha ja siis seda kolmandat ka, mille pidin juba poolteist kuud tagasi saama nagu. sellel viimasel teemal pean küll korra sõna võtma, kuna see projekt on nüüd omadega peaaegu et ühel pool. niivõrd-kuivõrd. vähemalt sain jälle mitmes osas targemaks ja kogemusi juurde.
ma kohe oskan omale segaseid kohustusi ja asju juurde võtta. tegelikult mingi konkreetne loeng konkreetses koolis ei ole üldse segane. huvitav, kuid veidi hirmutav väljakutse. üks asi on lugeda sisuliselt sellise vaba loenguna gümnaasiumiõpilastele, teine asi aga ainena, mis annab ainepunkte.
vahin peeglisse ja imestan, et mina? ma ju ise alles õpin! samas on see teemadering üsna selline, millega tunnen end toime tulevat. aga mul puudub kogemus, kuidas end mingisse konkreetsesse aega mahutada üsna täpselt. ning ma pean panema kokku mingi ainekava ka ju, mille järgi üldse loengud paika saab. huh!
ainult et – aeg.
oma põhiprojekt, oma koolitööd, oma tavatöö. laps ja kodu kah.
ja kõige selle juures suudan ma vahel pool päeva lihtsalt maha logeleda..
mul on 2008 aastaks paberkalendriuputus, aga mul on tunne, et mind päästab ikkagi ainult online-kalender, mis sünkrob end igale poole (noh, töölauale ja sealt siis meelespead kah). õnneks on see lahendus mul ka olemas.
jõulud ja enda jagamine sugulaste vahel
jõulud on selline imelik aeg, mida peaks veetma kodus. jõululaupäeva vähemalt.
kõik tundub lihtne, eksole.
aga kodu ja pere mõiste pööratakse korraga pea peale, kui sa kolid vanemate juurest ära ja tekib oma pere. kodu on ikka see koht, kus oled oma perega? oma elukaaslase, lapse või lastega elad igapäevaselt.
vanemad, õed-vennad on muidugi ka osa perest. aga see pole ju ‘meie’ pere.
selliste pühade puhul on päris palju õhus selliseid teemasid, et kuidas veeta pühad nii, et kummagi vanemad ei solvuks, et nende juures ei olda jõululaupäeva õhtul. sest kumbki tunneb end ju oma vanemate lapsena ja tahab nö oma koju minna. või siis eeldavad vanemad, et ka täiskasvanud laps tuleb jõuluks koju.
siis käiakse ühel aastal ühtede juures ja teisel aastal teiste juures või midagi sellist.
variant on kutsuda lähedased hoopis enda juurde. näiteks.
või kuna jõulud on mitu päeva, siis saab olla jõululaupäeva selle päris oma perega veeta ning pühad jagada vanemate vahel.
eks see ole suuresti kokkuleppe küsimus ja väga paljud on leidnud mingi kõigile sobiva lahenduse. aga kes ei ole, võiks natuke mõelda selle üle. ja rääkida lähedastega.
(ausõna, mul ei ole peas mitte kedagi konkreetset, lihtsalt arutan teemat)
foto massidesse
eile oli see päev, kus ma tegin võõra fotokaga pilte ja unustasin selle tagasi täisautomaatprogrammi peale keerata.
ma isegi ei süvenenud väga, mis kaamera see oli. võib-olla lausa 30d. 400 see vist ei olnud, istus käes umbes nagu minu 20d. aga displei oli taga nagu suurem ja mingid minu jaoks võõrad isod olid ka. kuna ma rauda ei tunne ja eest ei lugend, millega tegu, siis noh, oli mis oli. objektiiv oli ka normaalne, mitte see odav kit.
ja kogu kupatus oli selle täisautomaatre˛iimi peal. no see kõige automaatsem.
ma ei oska niimoodi pilti teha. kontroll peab ikka minu käes olema.
nii et keerasin avaeelistuse peale, iso paika, sättisin natuke üht-teist veel ja tegin need 6-7 klõpsu ära.
ja unustasin tagasi panna.
äkki nad oskavad ise ka? või oleks viisakas ja helistaks?
(fotograafia devalveerumine, ma ütlen. ostetakse korralik kaamera, et hoida seda täisautomaare˛iimil. ehk kasutatakse asja võimalustest murdosakesekene. urrr!)
kaameraostumõtisklus
peale Nikoni lahkumist sõbra juurest on tal mõlkunud mõttes samuti Canon. nojah, mingit brändivahelist sõda ma siin ei aruta.
igatahes tundub, et netist ja välismaalt saab odavamalt (sry, kohalikuid fotopoodnikud). isegi transporte ja tolle arvestades.
aga tundub, et esimese valiku pood ‘meerikas ei ole mitte kõige parem. esimese hooga läks veits vale asja tellimus teele ning selle käigus selgus, et transpordikuludeks pakuti sada dollarit rohkem, kui Euroopa Liidu hinnana kirjas oli. doh! ja nüüd näeb tellimuse saatja (see polnud mina ise) vaeva, et tellimus tühistada. raha neile veel teele ei läinud, aga ebays tuleks äri ikkagi viisakalt ära lõpetada lihtsalt.
igatahes saatsin nüüd ise sinna mingi täpsustava maili ja noh, vaatab. ise mõtlen, et laseks nt Bobile Dallasesse tellida, aga siis jääb ikkagi rahamure (moneygram on ilmselt odavam kui ülekanne?) ja ilmselt pole Bobil odavam siia saata. hmm.
minu PayPal ei päde pealegi (limiit pole piisav), nii et nagunii peab mingi muu süsteemi välja mõtlema. seda sõpra, kes praegu seal jageleb nendega, küll enam tüüdata ei taha.
ah et minu huvi? ma saaksin omale läpsi + fotoka viisaka seljakoti (Lowepro), paar pädevat (mitte liiga vinget) objet, üks vägagi pädev (ehk vinge) obje kasutada kui vaja ning bäkkuppkaamera, mida aegajalt ka läheb vaja. noh, teine välk oleks siis kah võtta ja mingi hädapärane statiiv. ja miskit pudipadi oli veel. ehl hulk vajalikku träni suhteliselt kättesaadaval. vbolla omastaks sealt isegi mingi osa.
oma kaamera keret ma uuendama ei hakka. see 3-aastane 20d käib veel küll 🙂
eksole. arvuta ja mõtle. nagu niigi vähe tegemist oleks.
tegelikult pole sellega kiiret. aga dollar on odav ja noh..
jõulukinkide tegemisest, läbi üleskutse
tähendab, saatsin mõningatesse listidesse jõuluteemalise üleskutse. sellisel kujul, nagu see minuni jõudis:
Kallid sugulased, tuttavad.
Palun mind ja mu perekonda sellel aastal ja ka järgnevatel maha tõmmatab oma jõulukinkide nimekirjast. Samuti palun mitte oodata kingitusi meie poolt. Jõulud on meie jaoks aeg millal elu üle järele mõtelda, veeta rahulikult aega perega ja olla lihtsalt õnnelik. Muudame Jõulud
stressivabaks! Jätame, palun, kaheldava väärtusega kingituste ostmise ja kaupmeeste võidurikastamise.
Stressivaba Jõuluaega kõigile.
IMHO selline jutt, mis peaks panema korraks mõtlema, et kellele ja milleks me neid kinke teeme. ja et kas ikka on oluline teha neid inimeste vahel, kellega kohtud vast sel ainsal korral aastas (isegi, kui nad on mingid sugulased) ja muidu ka mingid lähedust ei ole (sest kohtumiste arv ei näita lähedust). sellised kingid kipuvad olema kõige rohkem seda tüüpi, et kõigepealt stressad pool detsembrit, et pead selle kingi tegema, siis murrad pead, et mida ja lõpuks ostad ikka mingi küünla või midagi sellist. mis kindlasti kulub ära peaaegu igal pool.
sest tegelikult sa ei oska midagi muud osta sellisele inimesele. aga kuna jõulude ajal puutud kokku, siis peab.
aga kas ikka peab? siinkohal kulukski mingi selle kirja modifikatsioon ära, näiteks.
kuidagi ei loe ma siit aga välja, et ei tohi teha siiraid südamest tulevaid kinke oma lähedastele. keda iganes siis keegi oma lähedaseks peab.
aga väga paljud loevad just nii välja ning võtavad seda kirja enamvähem otsese solvanguna..
muide, need nn viisakuskingid tunneb kohe kuidagi ära. või et üldse. mingi kümmekond pluss aastat tagasi tegime me ka vingelt peresiseseid kinke. värske tarbimisühiskond. aga nendest kinkidest on mul meeles ema kingitu 2 Täiesti Tavalist tassi, mida siiani hommikul kohvitassidena kasutan ning venna kingitud hiirelõks, mille vahele oli kummikommist hiir topitud 🙂
öine hääletaja
vihm on siia jõudnud.
on detsember ja ma tahan lund-lund-lund. nagu oli laupäeval, lumi ja miinuskraadid ja liiga pime metsavahel, et pilti teha.
ja see hääletaja, kelle me tagasiteel peale võtsime ja kellest ma ei saanudki aru, mis tema jutust oli tõsi ja mis fantaasia. sest sellised inimesed ei valeta. nad pigem räägivad seda, mis on mõtteis. isegi kui see pole väga reaalne.
nagu oleks talle ilmselt mõttetu olnud selgeks teha, et pole mõtet keset külma ööd üritada Imaverest Valklasse jõuda ja üldse. sest tal oli see pähe võetud ja seega tundus kõige mõistlikum ta ära viia.
kui ta siis umbes kolmas kord üritas mõnda oma joonistust meile maha müüa ja hakkas rääkima raadio Elmarist, siis kadus mul vahepeal järg ära. keskendusin kaardilugemisele – ma pole neid teid pimedal ja libedateelisel ööl sõitnud.
ta joonistused olid küll veidi naivistlikud, kuid väga hea joonega. ei mingit kahtlust ega kõhklust. oli joont ja oli rütmigi. värve ka. ma soovitasin tal praegusel hooajal mõelda jõulukaartidele, kui ta midagi müüa soovib. sest A3 pilt nõuab ju ruumi, kaart mitte väga. kuigi ega temast vist eriti müüjat ei ole nagunii. kuigi ta võttis selle autoski mitu kord teemaks, oli näha, et see polnud talle lihtne.
aga ta on grupi peal, mõned aastad tagasi autoavariis jalakäijana kõva matsu saanud ja mulle ikkagi meeldib pigem see stiil, et ta siiski üritab midagi teha, mitte ei istu niisama, käsi õieli, tänavanurgal.
kaaslaselt tuli soovitus,et ta läheks Selverisse tööd otsima. tõesti, poed vajavad ju igasugust personali ja küllap ta abitööliseks sobiks küll. muide, ta ei joo. ja tal oli piisavalt taiplikkust, et maantee ääres helkuriga õhus ringe teha, mitte pimedas niisama käsi õieli seista.
pilte me talt ei ostnudki (sularaha polnud, üks kuuskedega oli küll muidu täiesti muljetavaldav lausa), aga ta sai jupp aega soojas autos sõita, Valklasse kohale, ning ma andsin talle peotäie mandariine kaasa.
ning, nagu mu kaaslanegi, ma loodan, et tal läheb ikkagi hästi.
kah kaks sõna EMT hinnatõusust
päeval käis päris mitu teemat peast läbi, et milelst võiks kirjutada – aga ei jõudnud. mis teha eksole,. elu segab blogimist 🙂
siiani on muidugi üks popp teema erinevates seltskondades see EMTi hinnatõus. seda on lahatud ühe, teise ja kolmanda külje pealt ja ei puuduta see mind hetkel kuidagi, sest ükski mu telefon pole EMT.
küll aga ajab mindki naerma põhjendus, et sekundeid on raske lugeda või midagi sellist. no ausõna! nagu mingid tädid istuksid, stopperid käes ja loeksid neid sekundeid seal. ma ei oska nagu muud mõelda selle peale.
tegelikult on kõik arvutites ju.
ja kas mul mälu petab mind, aga ma kipun mäletama seda aega, kui suure hurraaga sekundipõhisele arvestusele üle mindi minutipõhiselt. et nii on ikka parem ja mõnusam.
oli siuke asi kunagi või?
ja tegelikult on naljakas kuulata juttu, et ikka mulje ja mulje. mulle jätab paha maitse see, kui mõne firma kodukas on hot.ee serveris, aga mis operaatori mobiil kellelgi on, seda saan nagunii teada alles kõneeristuselt.
04.12 kell 12 ja midagi:
ei või olla!
äratuskass
RM-i lemmikvideo juutuubist. noh, ega ta muid eriti näinud polegi 🙂