tähendab, saatsin mõningatesse listidesse jõuluteemalise üleskutse. sellisel kujul, nagu see minuni jõudis:
Kallid sugulased, tuttavad.
Palun mind ja mu perekonda sellel aastal ja ka järgnevatel maha tõmmatab oma jõulukinkide nimekirjast. Samuti palun mitte oodata kingitusi meie poolt. Jõulud on meie jaoks aeg millal elu üle järele mõtelda, veeta rahulikult aega perega ja olla lihtsalt õnnelik. Muudame Jõulud
stressivabaks! Jätame, palun, kaheldava väärtusega kingituste ostmise ja kaupmeeste võidurikastamise.
Stressivaba Jõuluaega kõigile.
IMHO selline jutt, mis peaks panema korraks mõtlema, et kellele ja milleks me neid kinke teeme. ja et kas ikka on oluline teha neid inimeste vahel, kellega kohtud vast sel ainsal korral aastas (isegi, kui nad on mingid sugulased) ja muidu ka mingid lähedust ei ole (sest kohtumiste arv ei näita lähedust). sellised kingid kipuvad olema kõige rohkem seda tüüpi, et kõigepealt stressad pool detsembrit, et pead selle kingi tegema, siis murrad pead, et mida ja lõpuks ostad ikka mingi küünla või midagi sellist. mis kindlasti kulub ära peaaegu igal pool.
sest tegelikult sa ei oska midagi muud osta sellisele inimesele. aga kuna jõulude ajal puutud kokku, siis peab.
aga kas ikka peab? siinkohal kulukski mingi selle kirja modifikatsioon ära, näiteks.
kuidagi ei loe ma siit aga välja, et ei tohi teha siiraid südamest tulevaid kinke oma lähedastele. keda iganes siis keegi oma lähedaseks peab.
aga väga paljud loevad just nii välja ning võtavad seda kirja enamvähem otsese solvanguna..
muide, need nn viisakuskingid tunneb kohe kuidagi ära. või et üldse. mingi kümmekond pluss aastat tagasi tegime me ka vingelt peresiseseid kinke. värske tarbimisühiskond. aga nendest kinkidest on mul meeles ema kingitu 2 Täiesti Tavalist tassi, mida siiani hommikul kohvitassidena kasutan ning venna kingitud hiirelõks, mille vahele oli kummikommist hiir topitud 🙂