Rubriik: asjad minu ümber

ma sõitsin täna hommikul rongiga ja see tekitas jälle väga mitmesuguseid mõtteid. kaduvatest asjadest.
näiteks et vanasti olid rööpaseadjad sellised füüsiliselt kohalolevad tüübid, kes siis keerasid neid pööranguid. ja olid vagunisaatjad ja korras jaamahooned ja rongid vist käisid tihedamini ka.
veel varem oli kitsarööpmeline raudtee, mida oli märksa rohkem kui seda ‘suurt’. ja mul on hullupööra kahju, et see viimane omal ajal maha kisti. sest kui see oleks olemas veel, siis saaks siiani paljudesse kohtadesse rongiga (ehk), nagu mujal Euroopas.
aga meil on kõik raudteega seotud kuidagi – kaduv. kuigi teisalt, mingeid nn kiirronge ju tekitatakse. aga kuni meil on ikka needsamad vanad suured rongid, näib kõik nii mõttetu.
ja uusi liine ehitada ei õnnestu nagunii, isegi siis, kui selleks raha leida. sest mittekeegi ei taha ju, et mingi rong tema elamise lähedalt mööda läheks. jah, autorahvas nagu me oleme, ega enam ei harjuta inimesi naljalt rongile ümber. kuigi kütusehindade tõusuga – mine tea.
aga see on utoopia nagunii, sest meie rongiliiklus on nagu on. diiselrongid käivad harva ja elektrirongidega on kaetud ju ainult paar suunda.
ning kergematest rongidest võime edasi ilmselt unistada.
Haapsalu raudtee üleskiskumine oli ka kuritegu minu meelest.
aga rööpasedjad istuvad nüüd kusagil arvuti taga ja vagunisaatjat olen näinud ainult Türil…
tegelikult oleks siin mingi pildi aeg, ammu juba. aga täna ei jaksa enam panna.

olen mina siis Pärnu maanteel Laste Maailma ees üle tee astumas. veendun, et vasakult tulevad autod on kõik hästi kaugel ja hakkan oma esimest sammu kõnniteelt tegema..
… kui kihutavad mööda sõiduteed paremalt kaks jalgratturit ja tuhiseb minust mööda. omavahel rääkida karjudes, nii et üks neist ei vaadanud isegi ette mitte.
aga kui ma oleksin sekundi murdosa võrra varem astunud?
ma pooldan küll jalgrattaga liikumist linnas ja mul oleks hea meel näha, kui jalgrattaid oleks Tallinnas liikvel rohkem. aga elementaarseid reegleid peaks ikka jälgima!

mina, tuntud tüpograaf ehk hooletusvigade tegija, võiks muidugi vaikida grammatika koha pealt.
ja mis puutub hooletus-kiirustusvigadesse, siis nende kallal ma ei virisegi. need on muide reeglina päris kergelt äratuntavad.
aga viimasel ajal on jubedalt silma torganud kokku-lahku kirjutamine. on sõnu, millede puhul võib nii ja naa, ilma et see silma riivaks. aga teatud olukordades on ikka kindlad reeglid. vot, jälle, ma ei ole grammatika teoorias väga tugev, nii et pean näidetega seletama.
mis riivavad minu silma, on sellised asjad nagu:
suhtlus fraasid
pilditöötlus programm
…
saate ju aru küll mida ma mõtlen?
et need on sellised näited, mille puhul minu meelest ei tohiks üldse kahtlusi tekkida, kuidas kirjutada. sellega, et gi/ki liidet ei kasutata õigesti, olen ma peaaegu harjunud. aga sellise lahkukirjutamisga veel mitte 🙂

sellest, et ikka kerkib tööl mingeid imelikke asju üles. jälle ja jälle.
raske on töötada, kui tegelikult ei ole ülesanded täpselt fikseeritud.
sain praegu ühe maili (mitte ainult mina, kogu kollektiiv), kus oli kirjas üks puudus meie töös. see ei olnud üldse minu pihta. aga igal juhul saatsin ma vastuse, kus ütlesin, et mina enam ei teagi, mis on meie kohustused ja mis mitte. sest ma ei teagi mõnede asjade puhul. neid ei ole fikseeritud kusagil. nii et ma pean iga kord küsima või oletama midagi.
üleüldse on täna selline natuke kuri tuju ja juhe koos.

CV oli see, kes kirjutas, et kui ei kanna meiki iga päev, siis hangi omale nühkimiskindel ripsmetušš 😛
ma tunnen end täna just sedamoodi ja püüan kramplikult meeles pidada, et ma ei tohi silmi nühkida. tavaliselt polegi väga vajadust, aga see on Murphy muidugi.

olen viimasel ajal jälle rohkem turule sattunud ja jäänud jälgima inimesi turul. mitte niivõrd külastajaid kui müüjaid. ja jõudnud arusaamisele, et turul müümine on elustiil, mitte amet 🙂
tähendab, muidugi on ka neid, kes võtavad seda lihtsalt kui ametit, aga suur osa ilmselt mitte.
näiteks need vanakraamimüüjad. no lausa ime, mis träni seal on. mõned asjad aastaid olnud. mõnedelt ilmselt ei osteta nädalaid midagi. aga nad passivad seal, seletavad ja on.
ja kust nad selle kraami saavad? ma isegi ei usu, et seal eriti varastatud träni on. sest no selliseid asju pole mõtet varastada.
või siis mõne putka peremehed. seesama kasvõi, kes pühapäeval oma kinnise putka lahti tegi ja arbuusi müüs. kui eelmine tädi miskit seletas, et päev läbi ja kõik, siis sellele tüübile ei valmistanud see mingit probleemi.
üldse, sellised ‘vanad turukalad’ on hästi ära tuntavad ja nendega on parem asju ajada ka kuidagi. ilmselt saavad aru ka järjepidevusest. et ei tasu mingit jama ajada, sest muidu talt ei osteta. aga kui olla lihtsalt palgaline ja võtta turgu mingi väga ajutise kohana, siis pole sealt midagi oodata eriti.
noh, tegelikult on see igas ametis nii 😛
aga jah, on see poodide hull hinnatõus või mis, aga viimasel ajal eelistan turgu. jälle.
või on see sellest, et üks mu projekte on seotud ühe turulaadse asjaga? 😛
ja kui linn peaks asuma niigi väheste allesjäänud turgude kallale, siis ma ei tea kohe. see plaan teha Jaama turu asemele mingi kaubanduskeskus, on üks hullemaid, mida ma kuulnud olen. pigem aidaku turuhooneid veidi üles vuntsida ja tingimusi seal paremaks luua selmet selline lahe toimiv struktuur ära lammutada ja mingi mõttetu “keskus” mõttetu ketipoega asemele tekitada.
siit ketipoodide juurde minnes on turg peaaegu ainsu alternatiiv igavatele ketipoodidele.
mul ei ole oma kvartali lihakarni, pagarit ega juurikapoodi, nagu mujal vägagi levinud on. no kõige hullem mul veel polegi, kvartali joogipood on 😛 ja ületeepood, kust saab piima ja midagi hädavajalikku kätte; ja tagapood, kus on kohalik kulinaaria, päris hea muide. aga see on lihtsalt sellepärast, et ühtegi ketti veel väga taha Kopli suunas pole tehtud. ja hea ongi. sest see neetud Selverijunn sõi Minski poe nagunii välja 🙁
nii et, turg on mu alternatiiv.

välismaa kõrged ülemused on täna meil ‘käimas’.
tulevad siis oma koosolekute vahelt meie tuppa ka. ühel on meeles lausa teretada. teine tuleb seisab mu selja taga ja ütleb, et vaatab, kas ma ikka ‘making money’. teen jah, kenasti tööaknad lahti ja neis tegemist piisavalt. midagi seletab veel rahateemadel. vahapeal tunnen end peaaegu penina, et aja keel suust välja ja oota, kuni patu-patsu pähe tehakse. brrrr.
ja mis on sellest rahameikimisest kasu? oleme jah üks meie firma filiaale, mis toob kasumeid (mitte kõik üle maailma ei tee seda). aga mu palk jääb Tallinna keskmisele kõvasti alla, pigem Eesti keskmise ligi (kui ma teeksin täistöötunnid).
küll aga jagub meil raha, et ülemuste siiajäetud läpakalaadijat kiirkulleriga mujale Euroopasse saata, kohalike ülemuste mitmetonniseid bensuarveid kinni taguda ja muud sellist.
oh, äri, vastutus ja kõik.
ma olen niigi tükk aega siin päris rahulik olnud. lihtsalt see olukord mõjus natuke, noh, ärritavalt 😛
raha ei ole siin ilmas kõik. aga aegajalt see tunne, et mu tööd ei väärtustada piisavalt, ei ole ka mõnus ega motiveeriv.
hetkel on mul küll just tunnustust vaja, et saaks mingid asjad kenasti veerema.
hiljem: mingi mail, ühe kliendipoolse palvega teha midagi sellist, mida me ei saa teha. pole õigusi ega tehnilisi võimalusi, sest puudutab hoopis kolmandat asjapoolt. ometi maili edastaja peaks teadma, et selline asi pole võimalik. miks ta siis lubab kliendile välja?