välismaa kõrged ülemused on täna meil ‘käimas’.
tulevad siis oma koosolekute vahelt meie tuppa ka. ühel on meeles lausa teretada. teine tuleb seisab mu selja taga ja ütleb, et vaatab, kas ma ikka ‘making money’. teen jah, kenasti tööaknad lahti ja neis tegemist piisavalt. midagi seletab veel rahateemadel. vahapeal tunnen end peaaegu penina, et aja keel suust välja ja oota, kuni patu-patsu pähe tehakse. brrrr.
ja mis on sellest rahameikimisest kasu? oleme jah üks meie firma filiaale, mis toob kasumeid (mitte kõik üle maailma ei tee seda). aga mu palk jääb Tallinna keskmisele kõvasti alla, pigem Eesti keskmise ligi (kui ma teeksin täistöötunnid).
küll aga jagub meil raha, et ülemuste siiajäetud läpakalaadijat kiirkulleriga mujale Euroopasse saata, kohalike ülemuste mitmetonniseid bensuarveid kinni taguda ja muud sellist.
oh, äri, vastutus ja kõik.
ma olen niigi tükk aega siin päris rahulik olnud. lihtsalt see olukord mõjus natuke, noh, ärritavalt 😛
raha ei ole siin ilmas kõik. aga aegajalt see tunne, et mu tööd ei väärtustada piisavalt, ei ole ka mõnus ega motiveeriv.
hetkel on mul küll just tunnustust vaja, et saaks mingid asjad kenasti veerema.
hiljem: mingi mail, ühe kliendipoolse palvega teha midagi sellist, mida me ei saa teha. pole õigusi ega tehnilisi võimalusi, sest puudutab hoopis kolmandat asjapoolt. ometi maili edastaja peaks teadma, et selline asi pole võimalik. miks ta siis lubab kliendile välja?