muahhahaaa!
Rubriik: asjad minu ümber
vanalinna päevad? misse?
mäletan, et omal ajal, st, ikka ammu, kooliealisena ja veidi hiljemgi, sai Vanalinnapäveadel agaralt osaletud. selline mälestus on, et siis toimus rohkem (hm, näitused pikas jalas, mingid üritused Toompeal.. ja veel ja veel..) ja asi oli kuidagi mõnusam.
praegu mõtlen, et kas see võis olla ainult minu vanusest tulenev või mitte? et sellises vanuses lihtsalt tundub kõik suurem ja lahedam? või siiski mitte ja oligi see üritus tol ajal teistsugune?
olgu, üks asi, et sel ajal polnud ilmselt rahaprobleeme. vähemalt mitte selliseid, nagu praegu. teine oli see, et siis oli nagunii vanalinnas rohkem elu. see ei olnud koht vaid turistidele, vaid kohalikulgi oli seal tegemist.
ja oma rolli mängis ilmselt aeg. sest Merca luuletusi kuulama minnes oli veidi hirm, et miilitsad on kohal, näiteks. ja muidugi need isetekkelised öölaulupeod. esimesed kiirdöögikohad jäävad ka sellsesse aega. mäletate veel ChickIn-i nimelist koha, oli vist sellise nimega? üks auk oli igatahes Aia tänaval ja vanalinna päevade ajal sai seal söödud. no see on küll tüüpiline noorpõlve mälestus. aga ikka üritused ka, neid oli kuidagi rohkem, info jõudis paremini kohale, seal oli mingi meelsus.
ja igavene suvealgus jäi sinna aega ning Kuninganna esimene luulekogu..
oh, ma ei tea.
nüüd oli mingi laat kusagil Niguliste juures ja – enamvähem kõik. muu linn turiste täis nagu alati. ilmselt toimub muidugi paljut, aga infot on tänapäeval liiga palju ja see kaob muusse mürasse ära.
10 aastat
eile sai kümme aastat ametlikku töötamist siin firmas täis. tegelikult käisin juba natuke varem vabadel pärastlõunatel, aga vanas töökohas pidi ju kuu ära olema.
reaalselt on töös paus ka sees, lapsehoolduspuhkus. ning päris täis kohaga peale seda ma polegi olnud, kuigi täiskoha tunnid olen vahel teinud.
et ikka pikk aeg juba.
ennustamine – see on imelihtne
üldiselt on üsna kindel, et kevadet sel aastal väga palju ei ole. see nädalavahetus nüüd ja järgmine ja siis on tükk aega sügis.
sest selge see, et tõsine kevad on siis, kui ma istun toas ja imen klaviatuurilt oma lõputööd välja.
Murphy, you know!
surutis
meil on tööl kokkuhoiurezhiim. kohvimasin pole paar päeva töös olnud. eriti karm tänasel hommikul, kui avastasin, et mu hommikused rohud ka kotist otsas. retsept küll rahakoti vahel, aga tööpäev juba algas ja kusagile polnud enam minna.
käisin all kohvikus ostmas siis. kui ma tean kohti, kus kaasaostetava söögi-joogi eest peab vähem maksma (jääb ära kohapealse teeninduse ja nõudepesu tasu ilmselt), siis siin selgus, et kohvi hinnale on otsas veel topsi hind ka. kalleid topse kasutavad pealegi 😛 ja üleüldse, kohvi oli ainult pool topsitäit.
aga selge see, etk ui ma homme võtan coffeinist kaasa, siis meil korruse automaat jälle töötab.
ning ma oleksin nõus ju maksma sekretärile raha ja saama zhetoone ja selle eesk ohvi ostma, aga meil oli päris tasuta. isegi see auk on ära korjatud, kust sai raha-zhetoone sisse panna. nüüd seisab masin niisama kenasti.
hirm on ikka ka järgmise talve ees. suve eestki. projektid, mis tekitavad küll peavalu, toovad ometi sisse midagi. aga kohe lõppevad ära ja uusi – hetkel ei ole. minimaalselt vajalikud asjad katan ära muude töödega, seni veel..
5 min hiljem: haha, NÜÜD siis on kohvimasin sisse lülitatud, nagu häälest kuulda.
ei ole täna minu päev..
koolivorm, -vormitus või midagi vahepealset?
kooliteemad on praegu hingelähedased 😛
vaatan ja mõtlen, et miks meil ei ole mingit üldiselt aktsepteeritavat ja nõutavat kooliriiete stiili. ei, see ei tähenda tingimata koolivormi. aga no et ei tohi olla teksapüksid nt, ja seelik võiks olla mittel ühem kui põlvedeni, ja suurte reklaamkirjade-piltidega särke-pusasid ei oleks jne. ma tegelikult tahan, et lapsed siiski harjuksid sellega, et vähemalt osa päevast peab veetma viisakalt riides ning et neis tekiks ka oskus neid riideid kanda. kuigi jah, tänapäeva aina vabameelsemas maailmas, kus teatris teksaste, saabaste ja kirju pusaga naine pole ka haruldus..
vahel ma olen ikka kole konservatiiv.
põhimõtteliselt pole mul ka koolivormi vastu, aga tihti tuleb see siiski üsna kallis ja tõesti ehk päris kõigile ei sobi alati.
aga praegune absoluutne reguleerimatus pole just ka minu unelm.
aitäh, CV, ohatiseplaastreid kunagi soovitamast. täna apteegis tuli meelde ja on kasutuses!
hajusaid mõtteid id-kaardist ja eelkoolist
ma siin vaatan, et panga paroolikaartide makselimiite vähendatakse.
et nagu mis mõttes? kasutaksin jah ID-kaarti rohkem, kui see toimiks ka normaalselt. ca pooltel juhtudel on mingi probleem ja ma pean brauserit sulgema-avama, arvutile restarti tegema või ID-kaarti korduvalt sisse-välja liigutama (minu arvuti viga on seejuures veel see, et kaardilugeja ja wifiseadmed on füüsiliselt lähestikku ja vahel tekib seal mingi error ning wifi kaob ära selle peale). nii et suurel osal juhtudel ma ju isegi kasutaksin ID-kaarti, aga see on nii aeganõudev ja tülikas, et ma saan paroolikaardiga kordades kiiremini hakkama.
ja tööl näiteks pole meil ID-kaardi lugejaid ning mina siia ka ostma ei hakka.
muidugi, teisalt, mul on harva ülekandeid, mis on üle 3000 krooni korraga. lihtsalt saab vähem asju ühel päeval maksta.
veidi kurb on ka. RM ei saa viimaseid kordi eelkoolis käia. sest see on tasuta ja jutuga, et laps sai katsetega teise kooli sisse ja tahaks eelkooli eest kuidagi ikka tasuda, saadeti päris karmilt pikalt. hästi paha tunne on sellest. kahju, et laps ei saa neid paari viimast korda veel ära käia ja siis viimane kord lilledega ilusti minna.
aga ei kipugi enam, peale sellist suhtumist..
kevadise sula järel..
kevadeks on igasugu imelikke autojuhte lume alt välja sulanud. tegelikult täheldasin ma seda juba päris mitu nädalat tagasi. aga nad suudavad mind ikka veel üllatada.
kusjuures tühja, selle elame enamasti üle, kui nad lihtsalt ees jokutavad. aga kui pealtnäha kalliste autode varustusest puudub suunatuli ja parempööre tehakse vasakust reast või kui kaupluse parklas otse üle valgete sõites tahetakse mind jalust maha kihutada (mul on helkurid küljes, mina ei kihutanud ja taiplikult jäin ma siiski seisma nii, et auto möödus must 15cm kauguselt; aga oleks näiteks keegi tulnud tempokamalt ja poleks õiges suunas vaadanud, et auto kihutab..) – need on juba keerulisemad juhtumid.
või üldse, neid ei jõua väga üles lugeda.
talvepoole tundus juba üsna normaalne see liiklus olevat.
selles suhtes on ühistransa ikka tõesti parem. kuigi parklas otsasõitu see ei välista: enamikest suurematest poodidest ei saa kõnniteele-ühistranspordi peatusesse nii, et ei pea vähemalt parklasse suunduvat teed ületama. vähemalt korra.
kolm olulist hetke
oluline on end ümbritseda toredate ja heade inimestega.
isegi, kui nende hindamine võtab veidi aega.
need, kes võtavad mul sabast ja tirivad spaasse, kuigi ma väga ei viitsi. need, kes annavad mulle osa oma portsudest (õnneks hiina stiilis portsudest ehk eraldi nõudes serveeritud), kui minu tellimus lihtsalt ära unustatakse. need, kes ütlevad, et iga mu pilt siin blogis ja mujal ka on kohutavalt vajalik, et nemad saaksid edasi liikuda.
maailmas on rohkem, kui ma oma ülekoormatud olekus näen.
***
kevadine kerge uduvihm haarab mind endasse. siinsamas laulavad linnud, sõidavad autod pehmel kummide sahinal, pilves on suitsu maaligi ajanud. kusagil pilvepiiril kumab loojang ja peegeldub majakatustele.
ma aiman esimest kevadist värskust. sel aastal.
***
trammist ja autost, eriti trammist
tegelikult oli mul tänaseks blogimise teema välja mõeldud. ja see oli see, et kirjutan veelkord sellest, miks mulle meeldib trammiga sõita ja et mis vahe on siis trammi ja autoga sõitmisel.
jah, tavaliselt ma käin jala ja liigun selle jubeda Kopli trammiga, kus ellujäämisprotsent on enamike arvates imeväike. mul on aastaid õnnestunud edukalt selle protsendi sees püsida ja ma arvan, et neid on veel päris palju.
igatahes.
ma istun trammi ja..
justnimelt istun. sest jättes välja need üksikud korrad, kui mul on tõesti tapvalt kiire, võib alati oodata järgmist trammi, kui esimene on liiga täis. teine tuleb tõenäoliselt üsna kohe, vähemalt kui tegu on mingi normaalse kellaajaga. seega enamasti saab istuma küll.
istun trammi ja kulgen ruumis, sellele suuremat tähelepanu pööramata. vahel panen mp3-mängija kõrvaklapid pähe, aga mitte alati. pilk libiseb aknast välja ja pähe tulevad kaootilised mõtted. vahel ka suunatumad, kui vaja, aga trammis lähevad need mõtted jooksma mingeid täitsa oma radu. trammis olles ei ole kiire. seega on seal see võimalus mõtted vabaks lasta ja nad lähevad ka, sest ei pea tegelema mõtlemisega, kuhu ja kuidas edasi.
paljud head mõtted sünnivad just trammis.
tramm on hea koht, kus end vaikselt tööpäeva sisse elatada või tööpäevast välja.
selline kiirustamiseta veerandtund iseenda jaoks.
kusjuures, mulle meeldib ju autoga sõita ja näiteks mingi normaaloludes sõitmine on ka värskendav ja laseb mõtted liikuma (just maanteel), aga kui sattuda mingisse vähegi ägedamasse linnaliiklusesse, siis on mõtted liikluses ja mingit rahu ei ole, pigem vastupidi.
veider on selle juures see, et auto juhtimine on hea teraapia agressiivsuse ja viha ajal. siis tramm ei mõika.
aga jah, kui on mingid ummikud ja asjad, siis see väsitab hullult.
et siis auto ja tramm töötavad teraapiana 😛 isemoodi.
ja just tramm, troll ja buss ei ole nii head.
ning ilmselt enamik ei adugi, mis juttu ma ajan..