tegelikult oli mul tänaseks blogimise teema välja mõeldud. ja see oli see, et kirjutan veelkord sellest, miks mulle meeldib trammiga sõita ja et mis vahe on siis trammi ja autoga sõitmisel.
jah, tavaliselt ma käin jala ja liigun selle jubeda Kopli trammiga, kus ellujäämisprotsent on enamike arvates imeväike. mul on aastaid õnnestunud edukalt selle protsendi sees püsida ja ma arvan, et neid on veel päris palju.
igatahes.
ma istun trammi ja..
justnimelt istun. sest jättes välja need üksikud korrad, kui mul on tõesti tapvalt kiire, võib alati oodata järgmist trammi, kui esimene on liiga täis. teine tuleb tõenäoliselt üsna kohe, vähemalt kui tegu on mingi normaalse kellaajaga. seega enamasti saab istuma küll.
istun trammi ja kulgen ruumis, sellele suuremat tähelepanu pööramata. vahel panen mp3-mängija kõrvaklapid pähe, aga mitte alati. pilk libiseb aknast välja ja pähe tulevad kaootilised mõtted. vahel ka suunatumad, kui vaja, aga trammis lähevad need mõtted jooksma mingeid täitsa oma radu. trammis olles ei ole kiire. seega on seal see võimalus mõtted vabaks lasta ja nad lähevad ka, sest ei pea tegelema mõtlemisega, kuhu ja kuidas edasi.
paljud head mõtted sünnivad just trammis.
tramm on hea koht, kus end vaikselt tööpäeva sisse elatada või tööpäevast välja.
selline kiirustamiseta veerandtund iseenda jaoks.
kusjuures, mulle meeldib ju autoga sõita ja näiteks mingi normaaloludes sõitmine on ka värskendav ja laseb mõtted liikuma (just maanteel), aga kui sattuda mingisse vähegi ägedamasse linnaliiklusesse, siis on mõtted liikluses ja mingit rahu ei ole, pigem vastupidi.
veider on selle juures see, et auto juhtimine on hea teraapia agressiivsuse ja viha ajal. siis tramm ei mõika.
aga jah, kui on mingid ummikud ja asjad, siis see väsitab hullult.
et siis auto ja tramm töötavad teraapiana 😛 isemoodi.
ja just tramm, troll ja buss ei ole nii head.
ning ilmselt enamik ei adugi, mis juttu ma ajan..