kevadised ponnistused

koolis käidud. üks kord on veel käia ja siis peab pühenduma lõputööle. tegelikult peaks seda juba praegu, aga hetkel on muud vägaolulised asjad kaelas. nagu ikka.
kuid vähemalt paistab valgus tunneli otsas.
mulle ei meeldi niimoodi rabeleda, aga teisalt on endiselt mure järgmise talve sissetulekute pärast. et kui nüüd need rahastused ära kaovad ja projektitöödega kitsaks jääb, siis on see ju rahakotis ka tuntav.
koolis mittekäimine annab siiski ka kokkuhoiu.
ma mõtlen praegu, et ca nädala pärast lõpeb seekordne suur rabelemine.
aga siis tuleb ju uus peale, nii et tühjagi.