valgust lubav hommik, igatahes. taas. tore.
saab sellest jaanuarist ka ikkagi asja vist. osa sellest on küll olnud selline kummastavalt hall, mitmes mõttes ja ootamatult. aga, teadagi, kassid maanduvad käppadele, enamasti. aga maandumisele eelnev ei ole ikkagi meeldiv.
peale maandumisehmatust on hetk uimase näoga ringi vaadata, siis end ära siluda ja minna edasi näoga, et oh, mis te nüüd, tühiasi.
Rubriik: asjad minu sees
ära hellita mind valedega
eks neid valesid ole elus nähtud küll, just neid, mis peaks nagu teatavat lohutust või heaolutunnet pakkuma. aga mida need kindlasti ei tee, eriti, kui tõde selgub. siis on kukkumine veel hullem, topelt, võiks öelda.
kusjuures kohe tõde teades võiks teinekord tulemus olla valega soovitule sarnasem kui valega õnnestubki. ausus ise lihtsalt on nii väärtuslik.
enamasti ei olegi probleemi ja tõde on väga sobiv. nagu eilegi. ometi oleks nii mõnigi selles olukorras mind mõne leebe poolvalega kostitanud.
detail: ma olen nooruses mingi aja olnud üsna krooniline valetaja. tundus lihtsam rääkida seda, mida taheti kuulda, ka ennast säästvam. väga kohutav viga oli nii mõelda. positiivne tulemus: ma ei ütle, et ma olen hea inimestetundja, aga valesid tajun ma küll üsna lihtsalt. tegelikult see ei olegi alati positiivne..
ning jah, vahepeal oli aastaid, kus ma ka igas olukorras püüdsin rangelt ainult tõtt rääkida, aga siis tajusin ära, et see ei sobi ka. inimesed ei ole selleks valmis ning ei taha seda, laiemas mõttes. vahel on parem lihtsalt vaikida. vahel lausa nõutakse mingit lohutavat valet, sest tõde ei taheta ka mitme kordamise peale teada. vahel on vale lihtsalt väike põgenemine. vahel lihtsalt ei olegi tähtsust, mida täpselt öelda. ning alati käib see koos mingi seesmise dilemmaga, sest ma tean, et nii ei tohi.
on inimesi, kellele ma ei valeta. need, kes on mu jaoks tõeliselt väärtuslikud. ja kes saavad aru, kui ma ütlen, et ma midagi ei soovi rääkida. sest meil kõigil on selliseid asju.
ja muidugi, alati tasub meeles pidada: kui sa ei taha vastust teada, siis ära küsi. ja kui sa näed, et teine ei taha vastata, siis loe siit juba vastus välja ning ära käi pinda. lihtne öelda muidugi.
ning nagu H. eile õhtul ütles: ‘homme algab elu’, siis jah, võib nii öelda küll. mingid hägustunud asjad said silmapiiri ja nihkusid meeldivalt paika. tänu ausale infole.
relatiivsus
.. ja see võib olla iga päev erinev.
väljavaade
tundub, et kasside kõrvale hakkab juba muid mõtteid ka mahtuma. vähemalt ühel on esialgne stress oluliselt vähenenud ja sotsiofoob teeb ka edusamme. toidukausid on hakanud ka kiiremini tühjenema. minul omal veel küll mitte.. aga samuti on suurem stress maas.
aga olgu.
mul on juba ligi nädal aega kodust olemas väljavaade. muuhulgas imiteeriti ka aknapesu et ehk väljaspoolt aeti seni plekkide-tükkidena olnud ehitusjäätmed-pritsmed lapiga ühtlaselt akna peale laiali 😛 aga no nad vähemalt üritasid..
nii et ei mingeid mehi akna taga enam, lõpuks. sest no tõesti, päris tobe oli umbes süüa köögis samal ajal kui kohe akna taga (laud on akna all, teadagi) pandi näiteks aknaplekki paika.
valgus ja vaade on muidugi täiesti hindamatud!
see on ka hea, et lõpuks ometi jahedamaks läks. kui nüüd veel sellise temperatuuriga lund juurde tuleks, saaks jääst ka lahti.
apelsinidest värskelt pressitud mahl annab vajaliku kollase kera koguse kätte 🙂
no misse siis nüüd on?
mingi asjaolude kokkulangemine või halb kuuseis või kurat teab mis. lisaks natuke eneseanalüüsi ja uusi kogemusi.
sõbrad patsutavad mind ja ütlevad, et küll laheneb kõik kassidega, no mingitmoodi ikka, ja siis kaovad ka muud pinged. sest see kõik on tekkinud kuidagi koos. nojaa. et kui tükk aega pole pingeid olnud, siis kusagilt tahavad need ju ikkagi välja tulla või?
eile oli tore õhtu linnas K.-ga. täiesti veider, kuidas mõne inimesega lihtsalt tekibki ülikiirelt mõnus klapp ning harvad kohtumised on alati nii positiivsed. ning kuigi ma tundsin end eile ka väga väsinuna ja loppis, teatas K., et tema meelest ma lausa säran. ja see pani särama küll.
tegelikult on vist mõnda tooli vaja, näiteks.
reading: The Struggle Is Part of the Story
üks vana lulla ka.
no ei ole reede jah
oeh.
tegelikult ma tean, et muu nädal tuleb leebem, kui tänane. aga ikkagi.
kui mu telefon täna kolme tükina põrandale lendas, mõtlesin, et see on juba umbes eksperiment, et kui kaua see siis vastu peab ka.
külm on. st on ja ei ole ka. väsimusest või õuest, ei tea.
kui Tiugu öösel mu jalgade peal-kõrval magas, käis Volli elu uurimas, nagu kuulda ja mingi hetkel ka näha oli. õnneks seda kuuldavat oli siiski vähe.
2013
vahetult enne aasta algust oli seis, mis meenutas mulle üleeile nähtud ‘Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi’ (tuntud filmi ‘Hüva leili’ järg) vana aasta viimaste minutite sebimist. no vähemalt tundsin, et mina jäin sellest sebimisest natuke (ning väga sobivalt) välja.
aga siiski, selle taustal tabas uus aasta ehk natuke ootamatult. kuidagi õnnestus esimesed soovid siiski vahetada veidi eraldatult ja nö õigesse kohta.
vahuveini jõin hiljem kodus.
mingi tõrvatilk pidi ka olema, ilmselgelt on mul vaja paar karmi täiendavat ümberhindamist teha. või õigemini, eks need ole juba toimunud.
ja uus aasta?
kahtlematult hea.
tollestsamast esimesena mainitud filmist üks mõtteke: kui sa leiad õnne, siis on see kogu aeg sinuga olemas. see ei ole mingi asi, mis tuleb ja läheb.
ning jah, seda mõtet võib mingitpidi vaidlustada, aga teisalt jälle mitte. õnnel ja õnnel on ka väike vahe. aga kes mõistab, mõistab niigi ning kes mitte, sellele ei ole võimalik seda niimoodi seletada.
life is good. stay happy 🙂
uusaastalubadusi, nagu ikka, mul ei ole.
I smile to the sky and think..
mulle ei meeldi mingi hullpalav, aga mulle meeldib päike, kahtlemata. nagu kass, mõnulen päikeses.
ja kõrvale leidsin sellise latiinoma versiooni Simply Redi igihaljast ‘Something Got Me Started’-ist. kusjuures tolle laulu originaalversiooniga on mul mingi täiesti oma lugu Berliinist. aga ma ei oska seda mõistlikult seletada. umbes pool eluiga tagasi ka muidugi.
insomnia
ma võin ju aimata, miks ma pole viimased ööd hästi maganud, aga ega see ei aita midagi. kolm ööd on läinud kuidagi kummaliselt. kahel esimesel olid veel veidrad unenäod, täna lihtsalt ärkasin lumerookimise peale tükk aega enne kella.
eilses unenäos oli mingi rongide ja jaama teema. kusjuures eriti hästi jäi meelde see, et rongid olid jaamas (no Balti Jaam nagu) hästi lühidalt, mingeid infotahvleid ei olnud ja tuli joosta perroonide vahelt, et õige rong leida, sest sihtkohad olid vaid rongide peal kirjas. radu oli rohkem ja tegelikult see ei olnud üldse väga Balti Jaama moodi, no nagu unenägudes ikka. kuidagi õnnestus siiski õigele rongile saada, kusjuures enne rabasin veel mingist teisest rongist istmepehmenduse omale. täiesti segane lugu. ja miks ja kuhu ma üldse läksin, ei tea ka. ärkasin segase tundega ja ei uinunud tükk aega.
üleeile unenägu, mis mind üles ajas, oli hoopis väga soe ja positiivne. aga näed, isegi sellise peale võib uni ära minna.
igatahes täna hommikul otsisin magneesiumi-B-vitamiini tabletid üles. jah, ma tean, et ülehomme magan ma juba niigi hästi, aga väike kuur kulub sellel ebameeldival sulaperioodil ikka ära.
***
.. aga ikkagi ei saa kõike kohe. vahel peab ootama.