ja siis, kui ma olen mere ääres ära kiikunud, võtan ma ikkagi telefoni ja helistan V.-le. oot, millal me viimati rääkisimegi? ei tea. ja vahet pole. aga tol hetkel on ikkagi tunne, et ma olengi ainus ja kõige tähtsam inimene maailmas. kuigi ma tean, et see on ainult mäng.
‘te oleksite nagu 10 aastat abielus olnud’, öeldi mulle aastaid tagasi, kui ma ei tundnudki teda veel 10 aastat. rääkimata kõigest muust.
no aga tõesti, kummalisel kombel on just tema see, kes suudab veidikenegi mu emotsioone pea peale pöörata. ning kellega me suhtlemegi nii, et vahel ei saa ise ka aru, mis on päris ja mis mitte – aga kas peabki alati aru saama? eriti, kui täpselt nii see asi toimibki. ja kes on pea alati olemas ning vahel ongi üks pikem telefonikõne mitme kuu jooksul just see, mida vaja.
kuigi see ei pruugigi alati meeles olla.
someone who can handle me. someone I let to handle me. really strange.
imelik kompliment tuli äsja. kena, aga imelik. samas vaatasin ise ka värskeid pilte ja pean tõdema, et jajah, see kummaline kaalulangus ei ole näole kasuks tulnud.