eile oli see päev, kus ma tegin võõra fotokaga pilte ja unustasin selle tagasi täisautomaatprogrammi peale keerata.
ma isegi ei süvenenud väga, mis kaamera see oli. võib-olla lausa 30d. 400 see vist ei olnud, istus käes umbes nagu minu 20d. aga displei oli taga nagu suurem ja mingid minu jaoks võõrad isod olid ka. kuna ma rauda ei tunne ja eest ei lugend, millega tegu, siis noh, oli mis oli. objektiiv oli ka normaalne, mitte see odav kit.
ja kogu kupatus oli selle täisautomaatre˛iimi peal. no see kõige automaatsem.
ma ei oska niimoodi pilti teha. kontroll peab ikka minu käes olema.
nii et keerasin avaeelistuse peale, iso paika, sättisin natuke üht-teist veel ja tegin need 6-7 klõpsu ära.
ja unustasin tagasi panna.
äkki nad oskavad ise ka? või oleks viisakas ja helistaks?
(fotograafia devalveerumine, ma ütlen. ostetakse korralik kaamera, et hoida seda täisautomaare˛iimil. ehk kasutatakse asja võimalustest murdosakesekene. urrr!)
Autor: PilleRiin
salagraaf
päris tore on olla mingil jõulupeol, kus enamik mind ei tunne (kuna mu pisike töö nende heaks ei eelda kontoris käimist) saada diilile koosseisulise fotograafiga (kes mind tunneb) ning võtta ta kaamera ja teha pilte. just for fun.
ja teada, et pärast pool seltskonda uurib, et kes kurat see õieti oli nüüd 😉
(mu smena8m keeldus filmi edasi kerimast peale 4ndat kaadrit noh)
vaikne kulgemine
nagu ikka – kui enam valikut ei ole, siis asjad sujuvad. või saavad tehtud, oleks õigem öelda.
ennast kätte võttes saab päris palju tehtud. mitte ainult töiseid asju, ka koduseid.
kuigi paljud asjad ei seisa ka ainult minu taga kinni. või ei sõltu ainult minust. projektitöös tunnen pidevalt, et on selline sisseelamisperiood. kui nüüd jääks neid asju järjepidevalt tegema, siis järgmine kord sujuks mõnigi asi paremini.
RM on teist päeva kodune, turtsub ja köhib kuigipalju. järgmisel nädalal on kõiksugu jõuluüritused, turgutan selleks ajaks üles.
eile sain trennist ka kirja. muidugi tahetakse, et hakkaksin uuest aastast jälle käima. ma ise tahaksin ka käia. aga ma peaksin siis jälle leidma kompromissi kõikide oma tegemistega seal kõrval. nn. põhitöö ju kaa – koht, mida pean eelkõige sotsiaalsete tagatiste jaoks, nagu olen aru saanud.
ideaalis tahaksin ma ikkagi kaisus talveund magada.. ja mittemidagi mõelda ning kohustusi mitte omada. vahel tunnen end väljaspool reaalset aega lihtsalt seismas.
hiievalgus
Pärnamäe hiis
asjade lugu
kui sul on 20 vaba minutit, siis säti end mugavamalt toolile, lülita kõlarid sisse ja vaata filmi (klikka alloleval bänneril) 🙂
kaameraostumõtisklus
peale Nikoni lahkumist sõbra juurest on tal mõlkunud mõttes samuti Canon. nojah, mingit brändivahelist sõda ma siin ei aruta.
igatahes tundub, et netist ja välismaalt saab odavamalt (sry, kohalikuid fotopoodnikud). isegi transporte ja tolle arvestades.
aga tundub, et esimese valiku pood ‘meerikas ei ole mitte kõige parem. esimese hooga läks veits vale asja tellimus teele ning selle käigus selgus, et transpordikuludeks pakuti sada dollarit rohkem, kui Euroopa Liidu hinnana kirjas oli. doh! ja nüüd näeb tellimuse saatja (see polnud mina ise) vaeva, et tellimus tühistada. raha neile veel teele ei läinud, aga ebays tuleks äri ikkagi viisakalt ära lõpetada lihtsalt.
igatahes saatsin nüüd ise sinna mingi täpsustava maili ja noh, vaatab. ise mõtlen, et laseks nt Bobile Dallasesse tellida, aga siis jääb ikkagi rahamure (moneygram on ilmselt odavam kui ülekanne?) ja ilmselt pole Bobil odavam siia saata. hmm.
minu PayPal ei päde pealegi (limiit pole piisav), nii et nagunii peab mingi muu süsteemi välja mõtlema. seda sõpra, kes praegu seal jageleb nendega, küll enam tüüdata ei taha.
ah et minu huvi? ma saaksin omale läpsi + fotoka viisaka seljakoti (Lowepro), paar pädevat (mitte liiga vinget) objet, üks vägagi pädev (ehk vinge) obje kasutada kui vaja ning bäkkuppkaamera, mida aegajalt ka läheb vaja. noh, teine välk oleks siis kah võtta ja mingi hädapärane statiiv. ja miskit pudipadi oli veel. ehl hulk vajalikku träni suhteliselt kättesaadaval. vbolla omastaks sealt isegi mingi osa.
oma kaamera keret ma uuendama ei hakka. see 3-aastane 20d käib veel küll 🙂
eksole. arvuta ja mõtle. nagu niigi vähe tegemist oleks.
tegelikult pole sellega kiiret. aga dollar on odav ja noh..
päev ei tohi alata peavaluga*
hommik pidi õhtust targem olema. äkki ongi?
eilne väsimus on asendunud peavaluga.
ma sain suhteliselt vara magama, et siis mingi hetk ikka veidi üles tõusta ja ringi koperdada ja suhelda. vähemalt hakkasid selle tulemusena mingid asjad paika loksuma.
tegelikult võib see peavalu olla paarist eilsest tabletist, mis ma õhtul võtsin. kui pole ammu mingeid calm-down asju kasutanud, siis need tekitavad pohmaka küll hommikuks. eriti, kui kogustega veidigi liiale minna.
töö juures kohvimasin teatas eile, et ‘vähe vett’. ma loodan, et täna lisatakse sinna vett, kelleiganes ülesanne see on (huvitav, see masin näeb välja küll selline, et võiks otse torudest vett tahta?).
* – siin vist on kusagil ennegi sama nimega sissekanne olnud. so what?
nullseis
ma olen nii väsinud, et ei oska isegi midagi uskuda.
sest kui ma olin väsinud ja juhe koos juba puhtalt milleiganes pärast, mis oli puhtalt minust lähtuv; siis teiste kaasabil õnnestus täna seda seisundit veel süvendada.
on asju, mis lammutavad päris ‘mõnusalt’ tõhusalt.
ja ma ei saa aru, milleks neid vaja on.
möödarääkimispäev, ütles k.
täiesti mööda päev, ütlen mina.
ma ei saa praegu teha seda, mida ma tahan. sest mul on kohustused.
ma võtan kotid õlale, RM-i näpu otsa ja ma tean, et ükskord olen ma kodus. oma kindlate seinte vahel.
kuigi see ei ole siiski see, mida ma tahan.
jõulukinkide tegemisest, läbi üleskutse
tähendab, saatsin mõningatesse listidesse jõuluteemalise üleskutse. sellisel kujul, nagu see minuni jõudis:
Kallid sugulased, tuttavad.
Palun mind ja mu perekonda sellel aastal ja ka järgnevatel maha tõmmatab oma jõulukinkide nimekirjast. Samuti palun mitte oodata kingitusi meie poolt. Jõulud on meie jaoks aeg millal elu üle järele mõtelda, veeta rahulikult aega perega ja olla lihtsalt õnnelik. Muudame Jõulud
stressivabaks! Jätame, palun, kaheldava väärtusega kingituste ostmise ja kaupmeeste võidurikastamise.
Stressivaba Jõuluaega kõigile.
IMHO selline jutt, mis peaks panema korraks mõtlema, et kellele ja milleks me neid kinke teeme. ja et kas ikka on oluline teha neid inimeste vahel, kellega kohtud vast sel ainsal korral aastas (isegi, kui nad on mingid sugulased) ja muidu ka mingid lähedust ei ole (sest kohtumiste arv ei näita lähedust). sellised kingid kipuvad olema kõige rohkem seda tüüpi, et kõigepealt stressad pool detsembrit, et pead selle kingi tegema, siis murrad pead, et mida ja lõpuks ostad ikka mingi küünla või midagi sellist. mis kindlasti kulub ära peaaegu igal pool.
sest tegelikult sa ei oska midagi muud osta sellisele inimesele. aga kuna jõulude ajal puutud kokku, siis peab.
aga kas ikka peab? siinkohal kulukski mingi selle kirja modifikatsioon ära, näiteks.
kuidagi ei loe ma siit aga välja, et ei tohi teha siiraid südamest tulevaid kinke oma lähedastele. keda iganes siis keegi oma lähedaseks peab.
aga väga paljud loevad just nii välja ning võtavad seda kirja enamvähem otsese solvanguna..
muide, need nn viisakuskingid tunneb kohe kuidagi ära. või et üldse. mingi kümmekond pluss aastat tagasi tegime me ka vingelt peresiseseid kinke. värske tarbimisühiskond. aga nendest kinkidest on mul meeles ema kingitu 2 Täiesti Tavalist tassi, mida siiani hommikul kohvitassidena kasutan ning venna kingitud hiirelõks, mille vahele oli kummikommist hiir topitud 🙂