Warning: call_user_func_array() expects parameter 1 to be a valid callback, class 'collapsArch' does not have a method 'enqueue_scripts' in /data01/virt4074/domeenid/www.pilleriin.ee/htdocs/wp/wp-includes/class-wp-hook.php on line 307 Skip to content
põhimõtteliselt oli eile õhtul tunne, et reedene Haapsalus käik oli nii umbes nädal tagasi.
suhtkoht lambist sai mindud ka. peale vanamööblipoode sai ‘korraks’ Rannarootsi muuseumis käidud. üle tunni läks. ise ka ei uskunud, kui kella vaadata.
jahtklubis hulkumise asemel olime tükk aega autos vihmavangis.
õhtusöögiga läks hästi, mööda tänavat aina edasi vaadates Dietrichi silti nähes meenus, et oot-oot, see on mingi hea koht – ning sattus moment, kus oli ruumi ka (no õues ei istunud ju kedagi, märg!).
hästi läks. isegi koogitüki pealtnäha kõrge hind oli seda täiesti väärt, ütlen mina, kes ei ole suur koogisõber.
ma ei leidnudki täna seda nurka, kus oleks päike, aga poleks tuult. ma olen sellest lõpmatust tuulest kuidagi väsinud. see on kuidagi liiga.. pidev. tahaks kolme tuulevaba päeva järjest.
mitte, et mulle aegajalt mingid tormid ei meeldiks.
pärastlõunad on juba natuke lõputu juuli nägu. aeglaset õhtusse veerev terav päike. vari on veidi pikem, kui paar päeva tagasi.
aga kõik on veel suvi, suvi, suvi. rauge, malbe, leebe.. tuuline. veidi-veidi pleekinud.
moonidel on esimesed kuprad.
nina on taas punane, selles tuules ei saa arugi, miks ja kuidas.
ma ei tea, kuidas mul õnnestub hooti iseenese teadmata ülbikuna näida? kusjuures just neil hetkedel-aegadel, mil ma ise ei tunne ennast üldse kuigi kindlalt ega hästi ning hoidun veidi omaette.
ega ma ei oskagi põhjendada, miks ma vahel isegi muidu toredas seltskonnas siiski kuidagi ei haaku. ajaloos on olnud ka pikemaajalisi protsesse, kus ma olen nö kõrvalseisja olnud, iseenese tahtmata. vahel on omaette hoidumine mu oma valik, kuid kindlasti mitte seepärast, et seltskond halvas mõttes ei kõlba. nagu öeldud, vahel lihtsalt ei haaku hästi ning, mis salata, vahel lihtsalt tunnen end tõrjutuna.
no ja üllatav on, et hiljem saan tagasisidet stiilis, et ma olen ülbe või/ja pean end paremaks või midagi sellist. kusjuures ma hoidun viisakalt veidi eemale, ei ülbitse kellegagi ega midagi.
ja oleks seda olnud kord või kaks mu elus, ei..
pea nädal pigem linnast eemal kui linnas. päikest rohkem, kui ilmateadete järgi arvata võiks. õhtuti vaibub ka tuul.
käpalised ja metsmaasikad, udu ja veidi ka vihma, ja leebed kuldsed õhtud.
appike, see tuul! just avastasin, et ma pole saanud sel aastal suvekübaraid õieti kanda, sest no – tuul! ja mul ei olekübaranõela. selle jaoks oleks muidugi ka soengut alla vaja, et kuhu see nõel lükata. ajusse päris ei taha ju 😛
leidsin ka, et kena suvine linnaseelik on sellise tuulega üpris vallatu. jah, kui kogu aeg käega kinni hoida, pole vigagi. õnneks vooder on väheke kitsam ja lendab vähem.
lõunasöök oli täna hiline ja a la carte. minu krevetivardad olid mõnusad, kuid kaaslase forellipraad oli rohkem nagu laisa inimese kalasupp, kus kala ühes suures tükis sees ja aedvili samuti unund hakkimata. esimese hooga hoiatati, et forell on otsas, siis öeldi, et tegelikult on üks lisand otsas. ma küll ei tea, kas see lisand oleks seda praadi tegelikult päästnud. igatahes naersime, et on jah nagu jääkidest tehtud.
suvelilled näitavad nägu. küll tuul mängib ‘armastab – ei armasta’ mängu nendega.
üleeile natuke kõrbesin päikese käes, aga tõesti natuke. imeliselt tubli, nina ja nägu ja isegi käed olid sisse määritud. kaela tagumine osa ei olnud 😛
eile oli see ka. ja suutsin osa aega varjus püsida.
täna ei olnud üldse probleemi.
pildistada sain vähem kui tahtnuks. mis teha, kui pole päris oma peremees. kuigi see pole väga täpselt öeldud, aga siiski.
on kohad, kus on alati suvi. vahel lihtsalt vähe kehvem suvi.
magasin nagu nott või kott, aga ikka haigutan päev läbi.
õues hakkas lausa palav, jakk peal. seal, kus tuul otse näkku ei puhunud muidugi. varsti saab vist sukkpükstest ka loobuda. vist 🙂 ma olen ju see jalakülmavares.
lapse esimene suurem võistlus. loodan, et on talle nüüd kõik vajalikud asjad tehtud. sinna regada, tänan regada, see kindlustus, teine asi.. oeh. igale poole ikka natuke raha ka. edaspidi on vist lihtsam. vist 🙂
tegelikult on ju päris-kana (vs poekana) ahjus, kapp head-paremat täis, kassidele suurem toiduvaru soetatud, uus ilus (kas ka vajalik?) suvekleit ootel.. ja ometi tunne, et midagi ei taha ja terve hunnik asju ei toimi nii, nagu ideaalis võiks. tähendab, minu ideaalis muidugi. mis kipub tihtipeale olema rohkem, kui lihtsalt et asjad toimivad.
teisalt, saan isegi aru, et suur hulk neid asju ei peaks üldse minu mure olema. ise olen omale mingid asjad pähe võtnud (asjakohane oleks rääkida nüüd kübaratest või mittekübaratest küll..), nii et kui midagi väga segab, tuleks peeglisse vaadata. salgamata ei saa siiski jätta, et kuna needsamad mitteideaalselt toimivad asjad peaksid olema mõnele teisele (vs mina) kasulikud, siis pole ometi kõik see ka puhtalt minu probleemitekitus.
ah.
ometi läheb veidi soojemaks ja suvisemaks. kuigi päris paljasääri pole veel olnud. aga ehk varsti saab?
ninalt on nahka tulnud ainult kaks korda. aga päikesekreem on juba mitu korda ka näkku jõudnud.
aga muidu, teate ju küll seda, kui vahel vaatad päikesesse läbi mingite okste ja kissitad silmi ja pilt muutub ebamaiseks ning tabamatuks?
tähendab, see pagulaste teema, mis praegu nii popp on, ma ei saa ikka täitsa vait siiski jääda.
et oleks kohe selge, siis siit ei tule mingit hala, kui jube see on, kui meile tuleb mingi käputäis pagulasi. sest kuigi ilmselgelt lõplikku arvu ei teagi keegi, on see hetkel tõesti käputäie tasemel.
teiseks, et oleks selge, siis minu arvamus on, et põhimõtteliselt peaksid nad olema võrdsed kõigi siin maal sotsiaaltoetuste saajatega. et misiganes tingimusi peab täitma suvaline Eestis sündinud inimene, et toetusi saada, neid peab täitma ka uustulnuk. ilmselt on mingid nüansid, mida ei saa üks ühele rakendada, aga kuna ma ei ole selle süsteemiga kursis, siis ma neid loetlema ei hakka.
mööndusi olen nõus tegema küll selles osas, et kui nad panna elama mingitesse pooliti väljasurnud asulatesse (millel oleks jumet, et elu sinna tuua), siis elamised võiks neile küll spetsiaalse toetusrahaga elatavaks kõpitseda. kaev võib muidugi välja jääda, aga no et maja peaks sooja, ahi tõmbaks ja elekter oleks olemas. ning aknad-uksed ees ja katus ka peaks.
inimene, kes on siiralt sõjakoleduste eest pagenud, peaks oskama seda hinnata.
ning sellistel tingimustel ei ole tuhatkond pagulast mingitpidi hirmutav. mulle küll mitte. mingitest muudest arvudest rääkides võib olukord muidugi muutuda ka minu jaoks.
palju rohkem aga hirmutab mind see, et paljud asulad on tühjaks jäänud viimase kümnekonna aasta jooksul ja põhjuseks ei ole vaid loomulik negatiivne iive.
tegelikult aga, lugesin seda tänast ENK juttu Postimehes ja ma võin sealt osaga nõus olla ja osaga mitte, aga minu jaoks kõige-kõige lause oli:
Kui suurt osa ühiskonnast on võimalik veenda, nagu ohustaks tuhande sõjapõgeniku Eestisse asumine meie eksistentsi, siis näitab see suure osa ühiskonna täielikku enesekindlusetust.
et ehk see vist võtabki kokku, miks keskmine eestlane on pimesi mingite asjade vastu. teistpidi ka selle, miks alati on hädades süüdi keegi teine, nt Ansip (see, kuidas mina antud poliitikusse suhtun, ei puutu siinkohal ka asjasse).
kui enesekindlust ei ole, on hea leida vaenlane, siis ei pea muule mõtlema.
mõtleks vahelduseks parem, mille poolt me oleme, mitte mille vastu.
