vihmase juuliõhtu mugavustoit

ausõna, kuigi siin see ei kajastu väga, ma täiesti teen süüa. isegi, peaaegu, võiks öelda, enam-vähem, iga päev. nojah, väikeste mööndustega. vahel on midagi soojendada ja vahel mind pole lihtsalt kodus ja vahel neil mittekodusolemise juhtudel ma lausa ei peagi ka mujal süüa tegema. mis on tore, sest siis kodus jälle ei ole tunnet, et ma ei jaksa iga päev jälle toidule mõelda.

okei.
kui päev on selline, et kuiv püsib just siis, kui on vaja et ehk jõuab turult värske kartuli ka võtta, aga ikka on selline niiske ja mitte kuigi soe, siis tuleb üks vihmase juuliõhtu lihtne roog kokku keerata. selline, mis oleks mõnus ja ei laseks vihmal päeva halliks teha, ja selline, millega pole palju vaeva ja selline, mis maitseb noortest kohalikest köögiviljadest hea.
ingliskeelsed toidublogijad kasutaksid siinkohal kindlasti selliseid sõnu, nagu ‘comfort food’ ja ‘rustic’. aga meie oleme napisõnalised eestlased ja seega lepime lühida mugavustoiduga, tähendagu see siis kelle jaoks mida iganes.
aedviljaahjukas457

retsepti kui sellist ju ei olegi.
lao ahjuplaadile kondiga kanatükid (või kui ei taha, siis jäta liha üldse ära või pane seda liha, mida tahad, searibi või -kaelakarbonaad peaksid ka kenasti niimoodi ära küpsema) ja nende vahele värskeid aedvilju.mitte liiga peeneks tükeldatud, muidu ei ole piisavalt .. rustikaalne 😛
täna olid mul seal porknad, lillkapsas, pool rullkõrvitsat (ehk kabatšokki), sibulat. aga võib panna ka kaalikat, peeti, baklazaani, naerist …eee.. kartult.
nõrista üle oliivõliga, lisa maitseaineid ja ürte. nt kogu plaaditäiele panin soola ja siis kanale suitsupaprikat ja aedviljale peterselli. maitse asi noh.
ja kogu kupatus ca 180 kraadisesse ahju enam-vähem tunniks. välja võttes on muidugi arukas värsket maitserohelist ka peale panna.

kartul, mis ei ole minu suurim sõber, läks seekord hoopiski potti. nagu värske kartul ikka, soolasesse keevasse vette, lõikasin enne pooleks, just selle roa jaoks. kui oli keend, siis vesi pealt ära ja asemele hakitud värske till ja sibul, tilk sidrunimahla, veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart. kaas peale ja loksutasin korralikult läbi.
siis veel törts hapukoort ja mahedat sinepit. läbi segada ja valmis ongi.

head värsked aedviljad 🙂

juulisuvi

istun köögis ja tõmban hetke hinge, kuni koogitaigen külmikus veel ‘aega parajaks teeb’. üks kass magab kõrvaltoolil, teine teeb kassiasju, laps kihutas midagi oma purjelaua tuunimiseks ostma.

juulisuvi.
õhtul käisingi poes kleidiväel. laud on saaki täis. maasikad on läbi, aga oma murelid, esimesed tomatid ja kurgid.. metsaalused on mustikaid täis, peab sinnagi jõudma. nõmmliivatee on kuivatatud, pärnaõied ootavad noppimist.
maasikad, tegin avastuse, et kuigi muulukad on mõnusad, siis kui on üsna kõrvuti nüüd juba täisküpse muulukas ja ammu täisküpse metsmaasikas, siis ma ikkagi eelistan viimast. sügavkülmas on ka, pühapäevast pannkoogihommikute jaoks jahedal talvel.

aga praegu on veel suvi.
see suvi, mil peaks mõne päevalille koju tooma.

suvesaak413

iseenda kasvamine

veider on ikka see vanuse ja, umm, iseenda olemise suhe.
(kusjuures selles eelmises lauses saab täiesti kaksiti mõista seda ‘suhet’, aga nii ongi hea).

kahekümneselt tundus, et ma olen maailmatark ja noh, varsti olen vana. üheksakümnendate mõned ööklubid olid täiesti okei koht käia ja peale paaritunnist magamist võis tööle küll minna. ning muidugi oli oluline ka mulje jätmine. ehk siis nüüd takkajärgi hinnates ma ei oskagi arvata, palju selles kümnes oli mind kui sellist ja palju lihtsalt – millegi (iseenda?) otsimist. igatahes tegin ma selles protsessis päris mitu päris suurt viga.
kolmekümneseks saada oli suhteliselt kole. et nagu uus kümme ja puha ja ma olin siis rase ka. rasedus ei olnud mul üldse kole küll, et oleks märgitud. aga kuidagi hirmutav, et nüüd peaks olema täiskasvanu, ometi on omal ikka veel täiesti oskamatu olemine ja noh, paarikümbise tunne sees. vähemalt seni, kuni vaatasin last ja sain aru, et vist enam päris noor ei saa olla. ning see oli üks väga mitmes mõttes võitlemise elukümnend. iseendaga võitlemised muidugi suuresti.
neljakümneseks saada oli täiesti okei. et juba natuke nüüd nagu tunneks elu ja ennast ja saan endaga juba enam-vähem läbi. et ei taha võidelda, et laps on juba üsna suur, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama.. et äkki olengi täiskasvanud?

nüüd, veel mõni aasta edasi on aina paremaks läinud. usu või tõesti neid raamatuid, mis ütlevad, et elu algab neljakümneselt. tegelikult muidugi on need eelnevad kümned ka kõik vajalikud, et end hästi tunda. kõik need olnud kogemused, ilma milleta ma ehk oleksin ikka umbes samasugune nagu, näiteks, kahekümneviieselt (mitte, et mul siis midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt imelik, kui ma ikka veel suures osas samasugune oleksin).

ning kuigi ma olen eluaeg olnud selline suhteliselt emotsioonikas inimene, siis viimasel ajal ei kipu üldse emotsionaalsetesse äärmustesse või sinna lähedale minema. vähemalt mitte madalamasse otsa. pigem kasutan fukitooli ehk eesti keeli viisakalt käegalöömist. jaa, muidugi ma vahel ikka emotsioonitsen ka, aga oluliselt tagasihoidlikumalt kui noh, näiteks kolmekümnedates. et kui ikka on midagi halvasti, siis väljaröökimise asemel pigem puhistan rohkem omaette ja võimalusel suunan energia üldse mujale. ja kui röögatan, siis vahel isegi vabandan hiljem 😛
ja no kui see ei ole küpsuse üks märke, siis mis veel on?

no muidugi lisaks sellele, et mida aeg edasi, seda rohkem ma olengi nagu ise. mina ise. ja seda rohkem ma tajun ka, mida mina ise tahan ja mis on minule omale hea.
nii ongi hea.

päris tükk juulit juba

mis teha, kui suvi lihtsalt kulgeb. ma ei kurda, et suve ei ole või midagi – täiesti on. sellist 30-kraadist mina isiklikult nagunii ei taha. paarkümmend ja veidi üle on kerge tuulega täiesti okei. sooja tuule puhul võib ka veidi rohkem olla.

aga miks ma ei kirjuta, ei oskagi öelda ei saaks öelda, et ma arvuti taga ei ole, tööd on ju ikka vaja teha. ehk ikkagi käivad mingid lained elus? see blogimislaine on mul ju nagunii hästi pikalt olnud. samas oli mul vahepeal pildistamine üsna tagaplaanil, aga nüüd teen taas rõõmuga (kuigi vähemalt ühte objet on ikka veel vaja). nii et – iga asi omal ajal.

juuli3332