veider on ikka see vanuse ja, umm, iseenda olemise suhe.
(kusjuures selles eelmises lauses saab täiesti kaksiti mõista seda ‘suhet’, aga nii ongi hea).
kahekümneselt tundus, et ma olen maailmatark ja noh, varsti olen vana. üheksakümnendate mõned ööklubid olid täiesti okei koht käia ja peale paaritunnist magamist võis tööle küll minna. ning muidugi oli oluline ka mulje jätmine. ehk siis nüüd takkajärgi hinnates ma ei oskagi arvata, palju selles kümnes oli mind kui sellist ja palju lihtsalt – millegi (iseenda?) otsimist. igatahes tegin ma selles protsessis päris mitu päris suurt viga.
kolmekümneseks saada oli suhteliselt kole. et nagu uus kümme ja puha ja ma olin siis rase ka. rasedus ei olnud mul üldse kole küll, et oleks märgitud. aga kuidagi hirmutav, et nüüd peaks olema täiskasvanu, ometi on omal ikka veel täiesti oskamatu olemine ja noh, paarikümbise tunne sees. vähemalt seni, kuni vaatasin last ja sain aru, et vist enam päris noor ei saa olla. ning see oli üks väga mitmes mõttes võitlemise elukümnend. iseendaga võitlemised muidugi suuresti.
neljakümneseks saada oli täiesti okei. et juba natuke nüüd nagu tunneks elu ja ennast ja saan endaga juba enam-vähem läbi. et ei taha võidelda, et laps on juba üsna suur, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama.. et äkki olengi täiskasvanud?
nüüd, veel mõni aasta edasi on aina paremaks läinud. usu või tõesti neid raamatuid, mis ütlevad, et elu algab neljakümneselt. tegelikult muidugi on need eelnevad kümned ka kõik vajalikud, et end hästi tunda. kõik need olnud kogemused, ilma milleta ma ehk oleksin ikka umbes samasugune nagu, näiteks, kahekümneviieselt (mitte, et mul siis midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt imelik, kui ma ikka veel suures osas samasugune oleksin).
ning kuigi ma olen eluaeg olnud selline suhteliselt emotsioonikas inimene, siis viimasel ajal ei kipu üldse emotsionaalsetesse äärmustesse või sinna lähedale minema. vähemalt mitte madalamasse otsa. pigem kasutan fukitooli ehk eesti keeli viisakalt käegalöömist. jaa, muidugi ma vahel ikka emotsioonitsen ka, aga oluliselt tagasihoidlikumalt kui noh, näiteks kolmekümnedates. et kui ikka on midagi halvasti, siis väljaröökimise asemel pigem puhistan rohkem omaette ja võimalusel suunan energia üldse mujale. ja kui röögatan, siis vahel isegi vabandan hiljem 😛
ja no kui see ei ole küpsuse üks märke, siis mis veel on?
no muidugi lisaks sellele, et mida aeg edasi, seda rohkem ma olengi nagu ise. mina ise. ja seda rohkem ma tajun ka, mida mina ise tahan ja mis on minule omale hea.
nii ongi hea.