maikuu

ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.

seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.

kevad497

päevad lendavad

faaa.. mis mõtet on blogil, kui siin on nädalane paus? ma ei kirjuta ju mingeid vingeid ja olulisi asju ka, et ka nädala pärast oleksid lugejad ootel. aga no teisalt on paljudel vist rss ja ei tuldagi siia otse vaatama.

ega see vist ei üllata kedagi, et üldiselt on kiirevõitu olnud. täna enam ei ole, no vähemalt mitte väga (sest pilditöötlus kuidagi ei kategoriseeru sellise tegevuse alla, kuigi natuke kiire on sellegagi).
kuid nüüd on mingisugune väsimus peal. mis ei ole ka muidugi ime.
teisalt peaks paaril õhtul ikka kell kümme ära kukkuma ja küll siis korras oleks.

nädalavahel peaks minema kullerkuppe jahtima.

täiesti isiklik päevakaja

no ei ole nii, et vabal päeval istud ja loed. või käid looduses või midagi. ei ole (loetud sai muidugi eile öösel kaua nagunii).
tänane mailide, telefonikõnede, asjade paikasättimise hulk ületab keskmise tööpäeva oma, noh, oluliselt. kordades.
aga ega ma ei kurda, sest keegi ei käsi midagi teha. kui ei meeldi, pean peeglisse vaatama. ise tegi, teadagi. aga ilmselgelt meeldib.
või siis et omad valikud, seekord sellised. teinekord teistsugused.

kuigi on mingid valikud, mille koha pealt ma ei suuda kuidagi ära valida.. et ehk vist lükkan aina edasi. kaua ei saa.

kevadmets472

merine

sai täna erinevates kohtades vaadatud, kuidas Hoppet paariks aastaks kodumaa vetest kaob. kurb on, et purjedega pilti ei saanud kusagilt, tuul oli vastu.
napilt oleks ise ka vee peale läinud. aga selle asemel “jälitasime” mööda maad.
uusvana kaamera ja uusvana objektiiv on pildistamistuju tagasi toonud.
õhtusöögiks kala. hollandi kaste tuli täna juba täitsa veenvalt välja.
päev kadus veidralt kiirelt ära.

pildil Hoppet, kõrval merepäästekaater, Edda ja Lulu, taustal äratuntav suurlaev.

HoppetEddaLulu159

kaktus

no igatahes viimased päevad ei ole olnud mitte nagu kaktused. vaikselt olen virgumas.
Kolm Sibulat, ammune koht, ning Tio Leno, päris värske, järgi proovitud. esimese koha hea toidu juures järgmine emotsioon on siiani: koriander! teise kohta veel väga ei ütle midagi, liiga uus. seega ju loksuvad maitsed paika. salsakogused ka.
tantsuüritus. rattasõit läbi sadamate.

kaktus.
kaktus056