selle aasta esimene teater. õnneseen, mul õnnestus Piletilevist saada Linnateatrisse piletid (haa, järgmiseks kuuks ka kusjuures). tegelikult oli see sõbranna soov, aga sai siis võetud paar piletit lisaks, et ise ka minna. kaaslane vahetus küll viimasel hetkel, aga see selleks. haigused ei hüüa tulles.
“Aeg ja perekond Conway”, tükk, mis peaks rääkima ajast. arvestades vaatuste ajalisi hüppeid (esimene ja kolmas on ühes ajas, teine 19a hiljem) läheks see nagu teemasse, aga kui sisusse minna, siis jäi see ajateema minu jaoks kuidagi pealiskaudseks. olgu, jah, noorena olid kõik õnnelikud ja hiljem mitte väga, aga sellest üksi jäi natuke nagu väheks. perepoeg Alan oli tegelikult ainus, kes aja relatiivsuse teema kuidagi konkreetsemalt sisse tõi ja seegi oli ju verbaalne.
lisaks tekkis teise vaatuse ajal huvi, et kuidas see esimese vaatuse pidu lõppes, aga ka selles osas ma veidi nagu pettusin. ma ei saanudki nt aru, mida pr. Conway NII hullu tegi, et Madge tema peale veel 19 aastat hiljem vimma kannab, kuna väidetavalt seetõttu ei tulnud temal suhtest Gerardiga midagi välja.
tegelastest, ma ütleksin, oligi Alan tüübina ehk kõige ehedam. ühelt poolt lihtne, isegi nagu kergelt kiiksuga, aga samas kuidagi kõige reaalsem.
tulles tagasi selle ajas muutumise, õnne ja õnnetuse teema juurde, oli mu jaoks teatavaid kulmukergitusmomente küll. ei, isegi mitte see, et abielus olija oli kade mitteabielus olija peale ja vastupidi, see on väga inimlik isegi (grass is always greener on the other side, kuigi see võiks ju mingi hetk leebemaks minna?). pigem, et nende üldine suhtumine elusse ei ole ka kaks dekaadi hiljem palju täiskasvanulikum. nad on kõik kuidagi väga puntras ja ise nagu üllatunud selle üle. selge, et kriisiperioodid käivad inimestel erinevatel hetkedel ning ka aeg oli teine, aga 40 ringis võiksid mõned asjad juba natuke selgemad olla. iseenda sees olevad asjad. iseendaga leppimine? jälle, Alan oli vist tegelikult ainus, kes sellega toime tulnud oli. aga ta oli seda varem ka. ning tema oli ka ainus, kes ei olnud, hoolimata saadud hoopidest, kibestunud.
mis ei tähenda, et neid tumedamaid pooli-emotsioone ei võiks vahel olla. ikka võib.
ning selge on see, et lähisugulastega me oleme ka teistsugused, kui teiste inimestega. sest need sidemed on hoopis erinevad ning seal on oluliselt rohkem kummalisi allhoovuseid, kui aimata võiks. ja et siis võivadki need tumedamad pooled leida rohkem väljendamist, eriti, kui seda omavahelist kummalist vimma miskipärast tundub nii palju olevat. päriselt ei saagi aru, kust see kõik tulnud on.
ning muidugi see, et elud olid läinud üsna vastupidiselt 19 aastat varasemale ennustusele.
ma ei saa mööda vaadata ka vaheaegadest.
esimese istusime koos kaaslasega ja kuulasin veidi tema juttu ning jõudsin taas tõdemusele, et teistele sõbralikku nõu anda ei ole üldse raske. samas ise sarnases situatsioonis olles ja end kõrvalt vaadates ei suuda ikkagi vastavalt sellele nõule väga tegutseda. aga ma tean ka, et vahel ongi puudu see sõbralik müks kõrvalt, mis aitab rajal püsida. nii et ehk ikkagi sain natuke abiks olla, mitte niisama targutada.
teisel vaheajal olime oma pundiga koos ja arutasime ka veidi näidendit.
meie ainus mees andis teada, et tema ei saanud küll aru, mismoodi Earnestist selline türann sai, mille peale me, naised, vaatasime üksteisele otsa ja leidsime, et see oli küll väga loogiline. no tõesti, ma ei oska seda seletada, aga Earnesti käitumises varasemas ajas ja infos tema kohta oli küll midagi sellist, milles see türanlikkus või pigem ehk isegi omamissoov sees oli. see algne hiiliv tagasihoidlikkus.. nojah, pluss ikkagi mingil määral hilisem nö koha kättenäitamine. kompleksid, mida sellel mehel ilmselt oli mitmeid.
aga nii üldiselt ütleks, et etendus oli enam-vähem keskmiselt hea. suurepärane mitte. ma peaksin vist natuke teist tüüpi etendusi vahepeal vaatama..
Kratt jõudis täna minust kirjutamisega ette, tema arvamust saab lugeda siit. ning vastuseks tema küsimustele – ma ei kujuta mitte ühelgi hetkel päris täpselt ette, kus ma olen mingite aastate pärast. veidi oma unistusi ma mäletan ning selge, et kõik ei ole täitunud. aga ma olen kohe päris kindlasti oma eluga märksa paksemalt rahul kui 20 aastat tagasi või kui ma siis arvanud oleksin, et ma olla võin.
