sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.
novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.
täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.
tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.
vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.
ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂
aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!