oh muidugi ma
vôtan sult vastu selle roosi
mida sa pole mulle kunagi kinkinud
ma ei mäletanudki seda
ja ikka ja alati astun
kontsade klôbinal pea püsti
üle nende uste lävede mida
sa unustasid mulle avada
ning mantel libiseb ja
ei kuku kuigi
sa pole mind sellega aitamas
seekord
oh ära môtle sellele
me oleme ju ometi võrdsed ja
tuleme ise toime
kôigega
nii tundub kuidagi lihtsam kui
oodata neid lilli ja käsi ja tähelepanu
ära siis imesta kuhu
daamid kadunud on kui
sa isegi vahel nad unustad ning
neile võimalust ei anna
oh et olla daam ma vôin ju
kanda kôrgeid kingi kuid
sellest ei piisa kui
sina ei oska näha
panen olematu roosi vette ja
naeratan sulle oma kontsade otsas
/kunagi ühel talvel/
