novembrikuine vaesusjutt

hommikul lükkasin arvuti tööle, käisin postkasti juures, istusin toolile ja ohkasin eneselegi märkamatult.
‘noh, elu on raske ja palju probleeme või?’ küsis kolleeg, meessoost.
‘tead, kui enam rahamuresid ka poleks, siis peaks hakkama vist probleeme välja mõtlema,’ vastasin.
sest viimasel ajal tundub enamik mu probleeme täiesti tühised. et no on jah mingid igapäevaasjad, aga need ongi elu osa. pole head ilma halvata, eksole. võrdlusmoment peab ometigi olema. ning mitte-mitte kunagi ei tule seda, et kõik asjad ja olud on head.
sest siis need lihtsalt ei ole enam head, kuna sel juhul see muutub rutiiniks.
hah.

ma peaks ütlema, et praegune vanus on mingitpidi palju parem kui näiteks.. 26.. või.. 31.
või siis vaatan oma ca 35seid sõbrannasid, kellest mitmel paistab olevat see mõõnaperiood, mis mindki pikalt vaevas. ma enam ei mäleta, kuidas psühholoog seda kriisi nimetas, mitte keskeakriis, aga just 35-40-aastaste naisterahvaste hulgas pidi see üsna tüüpiline olema. eiei, kõigil ei ole seda muidugi, selge see.
aga lihtsalt kummastav on vahel ära tabada, et oi, ma tean seda tunnet.
ja veel parem on teadmine, et midagi on muutunud. paremaks.

rahamurest kirjutab tegelikult päris hästi MadMax. no läbi mingi prisma, muidugi. et ehk kuidas seda asja näevad need, kellel on ka rahamure, lihtsalt, väga teist mõõtu 🙂
selle peale tuli meil eile ka arutelu, kus tegelikult selgus jah, et need, kelle rahamure algab neljakohalisest summast, ei mõistagi, mismõttes nt minusugune võtab omale vabaduse teha-osta vahel ka meeldivaid asju, ometi kui tegelikult selleks finantse ei ole. kiirlaenudest olen ma suure kaarega mööda käinud, krediitkaardist mitte.
no ja nii jääbki tunne, et see 10-20eur, mis ma kulutan kuus näiteks kinole, võiks minna parem mingi augu lappimiseks.

(‘kui suur see auk sul seal seinas oligi?’ küsis K. ‘umbes 10cm läbimõõduga,’ arvasin mina. ‘no selle lappimiseks kulub küll omajagu pappi ära,’ tõdes K.)

aga hoolimata kogu statistikast, mille järgi meie leibkond elab alla suhtelise vaesuspiiri, keeldun ma sotsiaalselt end vaesena tundmast ning leian, et jah, ka mul on õigus saada osa mingitest hüvedest ja kultuurist. kusjuures ma teen seda oma raha eest, mitte ei trambi jalgu, et ma olen vaene ja tehtagu ja pakutagu mulle kõike ja kohe.
elu on näidanud, et mingiks hetkeks kattuvad ka võlad ära.. no et siis jälle uuesti tekkida, miskipärast.
sest vot jah, võib ju tuua näiteid, kuidas on paar aastat vireletud, et mingi asi kinni maksta ja peale seda on elu lill, siis suur osa elab meil ju nii, et sel virelemisel ei ole lõppu näha. ning kui rääkida selle juures, et no õpi ometi ja vaheta tööd, siis see ajab mu harja eriti punaseks. esimest ma ju olen teinud ja teine ei ole üldse nii lihtne, kui seda öelda.
äh, ma olen sellest juba kirjutanud ometi.
ja ma tean, et need, kellel ei ole aastate kaupa olnud samalaadseid muresid, ei hakkagi iial seda mõistma.
ning ma tean, et nii mõnegi meelest elan ma tegelikult päris hästi.
kõik ongi suhteline.

aga kummalisel kombel isegi see mure ei paina mind oluliselt.
sest kuidagi ikka saab. alati on saadud ju.

(praegu tuldi ja toodi mulle veinipudel lauale, lihtsalt niisama 🙂