***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.
***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.
***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.
***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.
***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.
***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.
***
