et ka kõikidest päevadest just täna on plaan linnast välja liigelda. piletid etendusele olemas ja algselt planeeritud rong ei sobi ajaliselt ikka kuidagi. kontrollisin veel kõik ajad üle. ühe peale ei jõua, sest pole võimalik nii vara startida, teisega jääks napilt hiljaks. loobuda ka väga ei tahaks.
ja pärast peab veel edasi ju ka saama..
kusjuures maanteest rohkem kardan ma isegi läbi linna sõitmist. rohkem autosid või midagi. ajavaru poolest saaks maanteel vabalt 60-70ga hakkama, aga alustuseks tuleb sinna saada. püüan just mõelda, mis kaudu, aga kõik tundub väga absurdne..
kohati on mõte loobuda ka. aga eks seda vaatab siis, kui aeg nii kaugel, et peaks hakkama sättima.
vähemalt lubab pärastlõunaks tuule vähenemist, ka sihtpunktis. ning vihma sel teekonnal ka ei paista tulevat. teekaamerad ei näita ka liiga hullu pilti hetkel.
jääb üle veel loota, et mu telefoni ei üritata taas tühjaks helistada. õnneks pole minu telefon sel teekonnal ainus.
pirukad, termos, taskulamp, labidas, pleedid on nimekirjas.
täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.
alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..
Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.
Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)
Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi 😛
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.
Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.
võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.
meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.
ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..
(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele 🙂
hm, eile tõmbasin pikalt ripakil olnud teemauuenduse peale ja nüüd juba mitu tuttavat kurdavad, et tekst on karupruunil taustal, et ehk siis nende brauser miskipärst ei suuda seda valgest tekstitausta CSSist tuvastada.
ise ma ei suuda mingit CSSi kala tuvastada ja üldse, mul näitab igal pool kenasti. või on probleem brauseri cache‘s?
igatahes, ma väga vabandan nende ees, kellel on probleeme sellega ja ma ei tea, proovige ctrl+F5 siin lehel siis (kui näete lugeda piisavalt), see peaks nullist kõik uuesti laadima ja ehk lahendab probleemi.
või kasutage sobivat RSSi 🙂
onju?
mõnikord on oluline mõni tunne, situatsioon, olukord, hoolimata sellest, kes ja kas mu kõrval oli.
ometi on seda ülilihtne ajada sassi inimesega.
nojah, nagu armumised, näiteks. olukord, kui tegu on täiesti isikliku emotsiooniga, mis projitseeritakse subjektile (persoonile). hiljem on lihtne seeläbi idealiseerida subjekti, isegi kui tegelikult on tegu vastu seina visatud mannapudruga (vs mehega; ma räägin hetkel naise vaatevinklist, loodan, et zoovolinik ei tekita sellest probleemi). ja vot seetõttu igatseme ikka hiljem tagasi seda inimest, kellele me oma emotsiooni üle kandsime. nojah, mitte, et peaks pidevalt ja uuesti armuma, kuigi samas võib ju ometi ka (ja subjekt ei pea olema vastassoost elusolend mitte; lisaks on armumine tegelikult väike süütu tegevus, kuni see püsib lihtsalt oma peas.. või südames).
ning muidugi on alati olukordi, kus tegelikult ongi lihtsalt suurepärane subjekt.
aga see oli selline kõige lihtsam näide.
omaenda heaolu huvides on lihtsalt mõistlik aru saada, mida me tegelikult igatseme.
üsna tihti selgub, et see ei olegi subjekt, vaid pigem olukord ja enese sisetunne.
kuid mitte alati.
P.S. käesolev jutt ei ole kuidagi seotud reaalsete inimeste ja olukordadega, kõik sarnasused on juhuslikud kokkusattumused.
P.P.S. ühtlasi, minnes isiklikuks, suhtlen ma enamike oma armumissubjektidega (persoonidega antud kontekstis) edukalt edasi ka armumisolukorra lõppedes (sõltumata, kas sealt on arenenud midagi edasi või mitte). et ehk sel juhul on väärtustatud need persoonid, mitte niivõrd emotsioonid. win!
mul on see eelmine laupäev veel ripakil. no lihtsalt oli selline päev, et peab mõne märgi maha jätma ometi. ajaloo huvides, näiteks.
täpselt selline päev, mille peale võiks küsida, et oot, laupäev peaks olema puhkamiseks.. sest pärast on vaja päeva, et välja puhata 😛
aga no ongi puhkus mingitest muudest asjadest.
lõunast oli Nõmme Muusikakooli juubelikontsert Estonias. no nunnu, ikka lähme ju.
aga selle planeeringuga oli ikka jube puusse pandud, ma olin täiesti hämmingus. kava oli kenasti, et kaks poolt ja vahel 10 min vaheaega. nii et kui esimene pool umbes 40 minutiga läbi sai, mõtlesin, et no jube super ju, ongi maksimaalselt kaks tundi, nagu ma umbes arvestasin.
hah!
kui ma seda peale vaheaega ütlesin sõbrannale, sama kooli vilistlasele ja tegevale muusikaõpetajale kusagil mujal, et näe, ei lähegi pikalt, naeris ta kohe, et unistagu ma ainult. no ja näitas, et näe, mingi kontserdi osa ja orkestrid ja puha. et ei ole midagi see teine pool teine 40 minti ega ka mitte 45. ja näe, kõned ka.
nojah.
teine pool oligi umbes kaks tundi.
ja vaheaeg oli pikem, kui 10 minti, muidugi.
nii et umbes kolm tundi kuluski ära.
iseenesest ei oleks olnud hullu, kui ma oleksin osanud end moraalselt selleks ette valmistada. nüüd oli küll lõpuks täitsa tüdimus ees.
ja nälg, muidugi, lapsel ka.
muidu oli kontsert uhke ja hää, ei ütle midagi paha. jah, kava võiks teinekord mingi kerge kujunduse ka saada, aga ilmselgelt tegelevad sellega sekretärid või midagi.
igatahes koju jõudes oli küll päris hea tunne.
aga õhtuks olid PÖFFile piletid ning korraga käidi välja idee, et läheks enne veel korra spaasse ka. nii et kiirkülastus laupeävaõhtuselt täistuubitud spaasse, kiire söök ja kiire kõnd kinno.
fimiks Ümbruskonna helid.
omamoodi huvitav film. üsnagi eklektiline ja natuke eestifilmilik, et ehk mingeid asju tuli ise juurde mõelda, nähtu põhjal. aga mitte üle mõistuse raske. tegelikult isegi üsna kerge, kohati päris totter ja.. ikkagi jäi osa filmi näitamata. see kahtlus oli hinges seansi lõppedes ja tõesti, alla kahe tunni näidati.
aga jah, linn, kujundid, inimesed, situatsioonid.. helid? ka helid, muidugi.
tegelikult ma ei oska sellest filmist väga kirjutadagi.
õhtune idüll kassiga sai veidi segatud, aga kass vist on selle andestanud.
hommikul lükkasin arvuti tööle, käisin postkasti juures, istusin toolile ja ohkasin eneselegi märkamatult.
‘noh, elu on raske ja palju probleeme või?’ küsis kolleeg, meessoost.
‘tead, kui enam rahamuresid ka poleks, siis peaks hakkama vist probleeme välja mõtlema,’ vastasin.
sest viimasel ajal tundub enamik mu probleeme täiesti tühised. et no on jah mingid igapäevaasjad, aga need ongi elu osa. pole head ilma halvata, eksole. võrdlusmoment peab ometigi olema. ning mitte-mitte kunagi ei tule seda, et kõik asjad ja olud on head.
sest siis need lihtsalt ei ole enam head, kuna sel juhul see muutub rutiiniks.
hah.
ma peaks ütlema, et praegune vanus on mingitpidi palju parem kui näiteks.. 26.. või.. 31.
või siis vaatan oma ca 35seid sõbrannasid, kellest mitmel paistab olevat see mõõnaperiood, mis mindki pikalt vaevas. ma enam ei mäleta, kuidas psühholoog seda kriisi nimetas, mitte keskeakriis, aga just 35-40-aastaste naisterahvaste hulgas pidi see üsna tüüpiline olema. eiei, kõigil ei ole seda muidugi, selge see.
aga lihtsalt kummastav on vahel ära tabada, et oi, ma tean seda tunnet.
ja veel parem on teadmine, et midagi on muutunud. paremaks.
rahamurest kirjutab tegelikult päris hästi MadMax. no läbi mingi prisma, muidugi. et ehk kuidas seda asja näevad need, kellel on ka rahamure, lihtsalt, väga teist mõõtu 🙂
selle peale tuli meil eile ka arutelu, kus tegelikult selgus jah, et need, kelle rahamure algab neljakohalisest summast, ei mõistagi, mismõttes nt minusugune võtab omale vabaduse teha-osta vahel ka meeldivaid asju, ometi kui tegelikult selleks finantse ei ole. kiirlaenudest olen ma suure kaarega mööda käinud, krediitkaardist mitte.
no ja nii jääbki tunne, et see 10-20eur, mis ma kulutan kuus näiteks kinole, võiks minna parem mingi augu lappimiseks.
(‘kui suur see auk sul seal seinas oligi?’ küsis K. ‘umbes 10cm läbimõõduga,’ arvasin mina. ‘no selle lappimiseks kulub küll omajagu pappi ära,’ tõdes K.)
aga hoolimata kogu statistikast, mille järgi meie leibkond elab alla suhtelise vaesuspiiri, keeldun ma sotsiaalselt end vaesena tundmast ning leian, et jah, ka mul on õigus saada osa mingitest hüvedest ja kultuurist. kusjuures ma teen seda oma raha eest, mitte ei trambi jalgu, et ma olen vaene ja tehtagu ja pakutagu mulle kõike ja kohe.
elu on näidanud, et mingiks hetkeks kattuvad ka võlad ära.. no et siis jälle uuesti tekkida, miskipärast.
sest vot jah, võib ju tuua näiteid, kuidas on paar aastat vireletud, et mingi asi kinni maksta ja peale seda on elu lill, siis suur osa elab meil ju nii, et sel virelemisel ei ole lõppu näha. ning kui rääkida selle juures, et no õpi ometi ja vaheta tööd, siis see ajab mu harja eriti punaseks. esimest ma ju olen teinud ja teine ei ole üldse nii lihtne, kui seda öelda.
äh, ma olen sellest juba kirjutanud ometi.
ja ma tean, et need, kellel ei ole aastate kaupa olnud samalaadseid muresid, ei hakkagi iial seda mõistma.
ning ma tean, et nii mõnegi meelest elan ma tegelikult päris hästi.
kõik ongi suhteline.
aga kummalisel kombel isegi see mure ei paina mind oluliselt.
sest kuidagi ikka saab. alati on saadud ju.
(praegu tuldi ja toodi mulle veinipudel lauale, lihtsalt niisama 🙂
eilsest muljetan vist kunagi hiljem. sest no muljetamist on. aga tänased väikesed asjad on ju ometi kohe ja siin olemas..
tänane töövõit: sain ühe õmbluse tehtud, mille teostumises ma kahtlesin üsnagi. aga vähehaaval ‘tikkides’ õnnestus kuidagi see kangapusa masina alla saada ja nii, et õmmelnudki kogemata mingit vale nurgakest ka kokku. edasi on tehniliselt veidi lihtsamad nikerdamised. et ehk kunagi saab asja 🙂
õmblusmasina kõrvale, teadagi, on eesti muusika. seekord jäi üks selline mitte-väga-minulik pala kummitama.
nukraks teeb see, et eks me kõik otsime, aga kui teaks isegi, mida.. midagi paremat, alati, eksole? märkamata head, mis on tegelikult kusagil, siinsamas, täiesti olemas.. ja mida me tihti ei oska hoida.
muru on rohelisem alati seal, kus meid ei ole. täpselt seni, kuni me sinna jõuame.
kurb oli täna jälle ühest sellisest loost kuulda.
ning ilmselgelt ei tasu siis imestada, miks minu suhtumine armumisse jms on just selline (pragmaatiline ja materiaalne), nagu on.
lisaks oma kogemustele on mul ju silmad peas.
ja.. ma tunnen ennast samuti.. vist..
ning mul on vaikne rõõm lihtsalt sellest, mis mu elus on. kasvõi see väike õmblus, globaalses mõttes täiesti tähtsusetu, minu jaoks pisike võit. või abivalmis sõbrad ja arukas laps. või.. 😉
novot, kuna mu selle kuu postituste hulk on viimase aja kohta nagunii ebanormaalne, siis nüüd on juba pohlad (või jõhvikad) ja võib muretult veel postitada.
näiteks panen kirja selle retsepti, sest laps kiitis heaks ja kuigi nö põhja leidsin ingliskeelsest netist, ei saanud ma seda ometi kohendamata jätta. küpsetised ja kohendamine on minu jaoks üsna riskantne tegevus, seekord siiski õnnestus.
retsept 12le muffinile:
100-125g võid
300g kõrvitsat
4spl vett
2 muna
180g suhkrut
3,5dl jahu
2tl küpsetuspulbrit
1,5tl piparkoogimaitseainet (või sega ise kokku oma maitse järgi)
100g tumedat küpesetusšokolaadi või -tükke
tükelda kõrvits ja pane veega keema. peale keematõusmist keera kuumust maha ja keeda 5-7 minutit, sõltuvalt tükkide suurusest, kuni tükid on pehmed. jahuta veidi ja püreesta nt saumikseriga. jäta jahtuma, vajadusel nt külmaveekaussi.
sulata madalal kuumusel või, lase samuti jahtuda.
tükelda šokolaad.. no ja seda võib alati natuke rohkem olla, šokolaadi peaaegu et ei saa liiga palju olla 😛
vooderda muffinivorm paberitega ning pane ahi sooja 200 kraadi peale.
sega omavahel kuivad ained – jahu, küpsetuspulber, maitseained suures kausis.
teises anumas vahusta munad suhkruga, lisa jahtunud või ning kõrvitsapüree, sega korralikult ning vala kuivainete hulka. sega, ikka sega. lõpuks lisa šokolaaditükid, sega veel natuke ning täida vormid.
küpseta selle 200 kraadi juures nii 25-30 minutit.
jõhvikaglasuur:
100g tuhksuhkrut
3-4tl sidruni- või laimimahla
3-4tl jõhvikapüreed
sõelu tuhksuhkur kaussi, lisa alustuseks 3tl kumbagi mahla, hõõru. kui glasuur on liiga paks, siis lisa veel veidi mahla. hõõru veel, kuni glasuur muutub läikivaks. mahlade vahekordi võib ka muuta.
kaunista jahtunud muffinid glasuuri ja jõhvikaga 🙂
