rohelisem muru

‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )

nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)

rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks 😛