oeh, milline kevad..

onju, pool kevadet kulus mul kohviku ettevalmistusele ja ülejäänud poole olen tõbine.
selmet kuskilt kastanite all patseerida, püüan ma taas siseruumidesse peituda ja võitlen selle ilge väsimusega, mis ei ole mitte vähesest unest, aga ilmselgelt organismi püüe mulle märku anda, et ma aja maha võtaksin.
no ei saa, lihtsalt ei ole võimalik!

iga kord, kui ma osta.ee-s midagi müün, võtab see tükiks ajaks tahtmise veel midagi müüa ära.
ükskõik, mida oksjonikirjeldusse ka panna, ei loeta või ei hoolita ja pärast pööritatakse silmi. selleni välja, et täna kirjutati mulle, et ‘mina ei ole süüdi, et te kuskil pärapõrgus elate!’. küsimuseks siis käitlustasu-nimeline pisike lisatasu, mida ma postkontori kaudu postitamisel küsin. esiteks on need postkontorid kuskil suhteliselt totrate kohtade peal (isegi mitte kaugel, aga justnimelt totrate ehk siis kohtades, kuhu ma muidu ei läheks). teiseks – no laupäeval ma postitasin paar pakki, ees oli kaks inimest, pakun, et ca 15min läks ära seal. lisaks (kolmandaks) selgus, et pakid olid raskemad, kui ma arvasin et ehk ma tegelikult maksin suurema osa sellest käitlustasust nagunii saatmiseks ära.
ja siis jäetakse kirjeldus lugemata ja hakatakse õiendama. pähh.
mõned asjad peaks veel sinna müüki panema, aga no peab jälle kolm kora pikalt mõtlema enne või midagi.
sest teadagi, ei aita see ka, kui kirjutad, et saaan aint smartpostiga, ikka on neid, kes pärast lunivad, et kas saaks ikka tavamaksikirjana.

aga et lõpetada positiivsetes toonides, siis hoopiski üks välismaal töötav pooltuttav (no me ei ole reaalselt kohtunud, eksole) sattus kuskile poodi, kus on müügil ilmselt nö tagastuskaup, sh hulk saksofone. ning mäletades mu kunagist palvet tegi neist pilte ja on nõus vajadusel ära ostma ja siiapoole millalgi toimetama, kui leiame sobiva 🙂

temperatuurilangus

kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.

teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.

üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂

gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.

pühapäev

pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.

ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.

viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.

mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.

kompa, mh, on ikka paigast ära täiega.

kevadtõbise laupäev

vähe sellest, et ma ise tänase päeva hullult koristades toas veetsin (heh, vabandades end välja valutava kurguga jms, mis takistasid õues tegutsemast), tõmbasin ma kaasa ka M.-i. ometi oleks võinud ta ju hoopis kaunist ilma nautida. aga selle asemel rabelesime siin tunde ja saime kastide kaupa asju siia-sinna toimetatud. oeh.
mitte et ma arvaksin, et see kokkuvõtteks mu tervisele hästi mõjus. oh ei! aga muidu enestundele kohe kindlasti.
kui nüüd aknad ka veel pesta..

õhtune külaskäik jäi ka nüüd ära muidugi. ei jaksa; ja arvata, et sel juhul oleksin homme ikka päris laip.
suvi on ees, küll neid kauneid õhtuid ja päevi veel tuleb. kuigi muidugi, maikuu on teistmoodi, selline värske rohelus.

reisiasjad on ka hakanud vaikselt (või lausa hooga) lahenema.

kordaläinud päev 🙂

on olnud paremaid reedeid

novot, kuna poiss turtsub ka, siis ilmselt saime mõlemad pühapäeval nats külma selle sooja, külma ja tuuletõmbuse vahel rabeledes. ja kuna mina käisin üleeile merel, siis olengi totaalselt haige – hoolimata sellest, et ma olin seal kuni kinnasteni varustatud. tuul oli tugev ja külm ning sellest ilmselgelt piisas.
nagu oleks mingi hall niiske november, ma ütlen. apteegis käisin eile siiski ära.

suvine reis ida suunas on osutunud ka problemaatilisemaks, kui oleks oletanud.
see plaanitud ööbimise eitav vastus võinuks varem tulla, oleks olnud rohkem aega ette valmistada. nüüd aga on nii, et viisataotluse peab kindlasti järgmisel nädalal sisse andma, aga kõik muu on tiba kahtlane. mõni kuu varem oleks ilmselt veel odava hotellikohagi leidnud, nüüd enam muidugi mitte. surfan edasi, lõpuks peab see positiivne vastus tulema ka lähemalt, kui paari tundi kesklinnast (kindlasti oleks seal tore ööbida, kui ma läheksin autoga, millega saab suvalt St. P. äärelinna ja sealt metrooga edasi; aga hetkel, autovabalt, ei tundu see väga ahvatlev). lapsega päris hosteli ka ei tahaks ronida; lõppeks pole isegi need mulle jõukohased, kui aus olla.
aga küll saame.

üldiselt paistabki olevat lahtiste otste periood. erinevaid lahendusi muudkui koorub, paistab, kuhu poole maandun.

pildistan tellimise peale ka

tuttavad ikka ajavad, et reklaami end ja tee raha eest ka pilte. peaks või? ega ma väga ei oska ennast müüa küll. peaks eraldi mingi lehe tegema vist selleks siis.. ja mingi portfoolio tekitama. aga neid pildistajaid on ju ka maa ja ilm? samas järjekorrad on ka, vähemalt mingil osal neist.
igatahes, kes tahab pilte endast või perest või üritusest või midagi sellist, siis küsitagu 🙂 vajadusel leian stuudio ka, aga ilusate ilmadega on ju õues ka kena fotosessiooni teha.

üks väike näide ka. ma ei tea, kas just parim, aga sõber ise jäi piltidega küll rahule. kusjuures ta on üsna nõudlik tegelikult.

päev puhkamiseks

iseenesest hakkan ma juba jahisõitudega harjuma; tuul, lained, pritsimine ja väike kreen ei hirmuta. jahedus (muidugi ette teada) oli ebameeldivam. aga ma olin päris hästi varustatud, nii et ka sellest ei olnud probleemi.

maabudes tabasin korraga kaldal sõbranna, kleidiga redelil turnimas, et kaldas remondis olevasse (oma kolmandikku) jahti ronida 😛

veel kohvikust, ikka..

ma ei ole Ikka Veel välja puhanud. kohutav.
L. luges kokku, meil oli vist umbes 26 vabatahtlikku abilist. ma ei teagi, kas see on halb või hea, aga ilmselt mõlemat. sõltub, kust poolt vaadata. minu tunne on ikka see, et me olime ebaefektiivsed ja paljud asjad olid liiga kaootilised, mis tekitaski olukorra, et pidime sujuvalt kaasama. teisalt me tulime sellega toime ning tore on, et ümberringi on nii palju inimesi, kes on valmis käe külge panema. kuigi ma vist natuke midagi sarnast kirjutasin ka.

grupipildile ma ei saanud, sest tegin samal ajal morssi, mõlemasse kannu korraga. ja üldse on siin äkki umbes kolmandik nendest, kes sel ajal meie hoovis olid.
palju inimesi üldse päeva jooksul läbi käis, ei ole aimugi.
foto on pärit Vabariigi Presidendi Kantselei veebilehelt ja fotogaaf on Reio Avaste.

grupipilt Vabariigi Presidendiga Kungla KakskümmendKaheksa hoovikohvikus

ahaa, ma panen ajaloo huvides meie toidumenüü ka siia kirja:
– röstitud kikerherned / Garbanzos Tostadas / Roasted Chickpeas
– tikusuupiste külmsuitsulõhe ja Brie juustuga / Banderillas de Salmon y queso Brie / Smoked Salmon with Brie
– tikusuupiste täidetud oliivi ja anšoovisega / Banderillas de Olivas con Anchoas / Stuffed Olives with Anchovies
– suupistesai serrano singiga / Montadido de Jamon Serrano / Spanish Toast with Serrano ham
– hispaania kartuliomlett / Tortilla de Patatas / Spanish Omelette
– apelsinisalat (tuunikalaga) / Ensalada de Naranja y Atuin / Orange salad with Tuna
– hispaania külm tomatisupp / Gazpacho
– kikerherne-chorizohautis / Garbanzos y Chorizo / Chickpeas with Chorizo
– kodune jäätis mustikatega / Helado de Arándanos/ Icecream with Blueberries
– mascarpone-marjatops / Copa de Mascarpone y Frutos Del Bosque / Mascarpone and Berries
– rabarberikook / Pastel de Ruibarbo / Rhubarb cake

mõelda vaid, et üsna suur osa sellest valmis kas minu käe all või minu juhendamisel :O takkajärgi saan aru küll, miks selle menüü peale natuke suu ammuli vaadati. siin ei ole ühtegi asja, mis on otse poest, kõik tahtsid tegemist. 11 ühikut – nagu tipprestoran juba (teadagi, mida parem restoran, seda lühem menüü on!) 🙂

(heh, onju, ma sõin teist päeva juttis peamiselt suitsulõhesaia, serranot on ka täitsa mingi hulk kapis ootel – vaese inimese asi, ei jaksa muud süüa osta :P)

tegime veelkord ära!

seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.

kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂

mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.

ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..

ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.

aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..

ühe pildi suutsin ka teha.

enne suuri masse..