ööö..

näed siis, kuni ma sebisin ja toimetasin ja puha (mitu korda oli tunne, et neid asju ei jõua MITTEKUNAGI valmis – või olgu, homme – nüüd juba täna – õhtul kella kuueks ehk), on nimeserver vahelduseks jälle mu domeeni ära lahendanud. kuna kusagilt on siia flaikule link, siis ma olin natuke mures ka.

igatahes, äsja laekusin koju ja armas laps oli hoolivalt ka mu magamistoas kardinad ette pannud ja väikese tule põlema. peale sellist pikka närvilist päeva tõmbas see silma niiskeks küll.
mis seisus ma homme õhtuks olen, ei taha ma teada. ja ei mõtle ka sellele. eks kogu tiim pingutab ja mul on siiralt hea meel, et siiani kõik ilma suuremate probleemideta sujunud on.

hullud naised

– öeldi mulle juba. ilmselt siis olemegi, ma ka ei tea. vähemalt ei öeldud seda negatiivses mõttes.
aga keegi peab postiivses mõttes natuke hull ka olema.
suudaks ma seda ka raha sissetoovatel aladel olla, muidugi 😛
siis öeldi mulle veel, et ma olen ee.. toidukunstnik. oleks siis ainult..

igatahes, ma juba tunnen, kuidas mingi hulk närvirakke on teel kaduviku poole.
ja nagu ikka, on puudu üks ööpäev, suur mittenakkuv pann, õue gaasigrill pliidiplaadiga, hunnikutes pikendusjuhtmeid, korralik lava ja 250 kehtivat raha.
aga muidugi saame me hakkama sellega, mis on.
hullud naised ju.

teade

ning näituse juurde, pressiteate asemel:

näituse juures peab lugu olema 🙂 selle näituse lugu on Barcelona turgudel. otsapidi on need hakanud mu elu mõjutama. nagu turud üldse. sest turud, teadagi, on kohad, kus on ülevaade elust (ja ka toidust, muidugi). kui ma tahan mingist kohast aimu saada, siis üks oluline teetähis on turg.
teine lugu on sõpradest, kes ütlevad, et tahaks pilte suuremalt näha, kui arvutiekraan võimaldab. nad on läbi aegade leidnud mu piltides midagi kiitmistväärt ja see on ju ometi oluline põhjus, miks üldse pildistada.
siin nad siis tulevad. 10 pilti. üks päev. toidu ja muusika kõrvale.

(aga ma ise veedan päeva ilmselt köögis)

mu elus on olnud üle 2000 esmaspäeva..

eiei, mul ei ole esmaspäevade vastu tegelikult midagi. magada, puhata ja mängida tahaks ju iga päev.
hetkel on küsimus pigem teisipäevas. ja laupäevas. peamiselt.

eile ikka läks lõpuks üle võlli. pärast oli omal ka nõme olla. igas vanuses lastega tuleb omad trikid selgeks saada – hetkel on küll veidi oskamatuse tunne. aga no kusagil on iga asja piir. mhmh, pube hakkab tulema, tahab taas teada, kus need piirid on.
lõpuks leppisime ikka ära.

kui midagi toimub, siis ikka kõik korraga.

kiire nädala eel

lilled-kaardid-pannkoogid-jms – olemas! ühtepidi ja teistpidi.
kuigi vahel käitub see armas laps juba väga pubeka moodi. paratamatus, tean küll 🙂 kuulub suurekssaamise juurde. jah, mulle tundub ta ikka pisike, aga aeg läheb vahel üllatvalt kiirelt. kuidagimoodi ma juba suudan, et ei otsi ta kaela kõrguselt tema silmi ja riideidki suudan poes vaadata enam-vähem õigest mõõdust. eks varsti harjun ära, et ta must pikem on. sinna vist ei olegi väga palju enam.

veel märksõnu: meri, jalutuskäik, soe tuulevaikne terrass, hiinakas.. laiskus pilte teha.
(siinkohal pean mainima, et toidupilte on küll, aga ma ei hakka nendega publikut ärritama. toitu on hea pildistada, selle jaoks ei pea kusagile minema ja see on kenasti koha peal olemas :P)

laiskusest hoolimata või selle kiuste on tehtud mitmeid muid vajalikke asju. õhku on juures.
ma leidsin koha, kus müüakse seeliku-riidepuid mingi mõttetu hinnaga, peaks kohe veel ostma, et oleksid ühesugused ja igal seelikul oma! äkki siiski peale sorteerimist oleks kavalam?

väsinud, aga rahulolev.

mitte sellest..

vaatasin praegu Cherry pakkumist Click & Grow-le. pealtnäha super (oo, 12 euro eest kaks taime!), aga süvenedes selgub, et nende kassettide jaoks on vaja potte juurde ja nii tuleb komplekti hind päris kallis. ah, nagu ikka. enne tee omale põhjalikult selgeks, mida pakutakse ja kas see tegelikult on ikka kasulik, siis mõtle, et kas sa reaalselt ka ikka vajad ja siis tegutse. ehk et ma ostan neid asju (vautšereid) ikka vähe, kuigi ilmselt hoiaks kenasti kokku, kui rohkem kasutaks. aga teisalt, pole mõtet osta teenust või asja, mida ma muidu ei ostaks.
üks kinovautšer.. just avastasin, et pean kiirelt ära kasutama, napilt veel jõuan!
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

sõbranna just ohkas, et ostis mingit kohupiima, selles fooliumpakendis – ja seal sees oli veel teine fooliumpakend, mille sees oligi kohupiim. tore, et mitte päris matrjoška. mis selle asja mõttekus on, ei saa meie küll aru. et pealmine pakend on õhku täis ja jääb petlik muljet suuremast pakist või?
tootja ilmselt põhjendab, et siis on turvaliselt suletud (ma ei tea, ma oletan); ometi sulgeb ju ÜKS pakend ka selle ära täiesti?
igatahes on minul küll meeles lapsepõlveaegne tilkuvas paberpakis kohupiim. kotitäis toidukaupa jäi ka sellega täiesti ellu, kuigi siis ei olnud neid jubedaid õhukesi kilekotte ka, mida praegu igal pool kaela määritakse (piim ühte kotti, kohukesed teise, banaanid kolmandasse.. turul üritavad nad lausa iga asja eraldi panna; hea, et igat kartulit eraldi kotti ei topita..).
igatahes mingi nõme kunstlik pakenditsodi tekitamine.
mis on ka põhjus, miks mulle kapselkohvimasinad ei meeldi: ühe tassi jaoks tekib paras hunnik prügimäekraami.
aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

tegelikult ka mitte sellest, et lapse eilne esinemine oli samuti tore. algul läks klaverisaade natuke sassi, aga nad alustasid uuesti.
kui oleks selle ka saanud, et peale lõppu ja kummarust oleks ta oma noote kokku korjanud natukene helgema näoga, siis oleks lausa super. sellest ma isegi saan aru, et ta saalitäie publiku ees seisab üsna kangelt, mitte ei nõksuta jalga või puusa, nagu kodus ette tuleb. küll jõuab.

rääkida tahtsin hoopis sellest, et peab skeemitama hakkama. ilmselgelt. mis ja kuidas – ma veel ei tea. aga kusagil on kõik lahendused ometi olemas. minu asi on natuke vaeva näha ja need üles leida.
aga ma ei taha sellest ka väga pikalt rääkida. eksole.
sest lõpuks on asjadel kalduvus laheneda. ka siis, kui nad ei lahene nii, nagu mina tahan.

‘ära muretse, paremad ajad on ees. sa oled tugev, ära anna alla’.
kui ma sellele mõtlen, siis ma muidugi üsna tihti ei taha tugev olla. kui ei mõtle, siis vist olengi. mõtlematult.
vähemalt pakuti hommikuks peeksi ja mune.

vähem mõtteid, paluks :P

päevad pole vennad. teadagi. iga päev ei saa olla kõik vähem või rohkem ülevoolavalt hästi. mõnel päeval on kõhklused ja kahtlused ja hirmud. peavadki olema. palju ebanormaalsem, kui neid ei oleks. äratus lõi nuiaga, energiat on alla viimase aja keskmise ja silme ees keerlevad kõige mustemad stsenaariumid. kuigi subjektiivselt võttes ei ole nendeski mitte midagi hullu.

see va äratus. no ma ei tea, viimasel ajal ongi jälle nii. äratus lõikab une läbi ja siis on päev otsa selline ebamäärane unine loppisolek. täpselt selle ajani, kuni ma lähen voodisse, et uinuda – siis hakkavad mõtted peas ringi käima, üks parem kui teine, ja une tulek aina lükkub. e-ba-meel-div.
tavaliselt muidugi päeva jooksul saan sellest üle, sest .. hm.. sest et saan 😛 loodetavasti tekib täna ka see hetk.

aga eks kinnitan endale lihtsalt, et igas asjas on head ja halba ja peabki mõlemat nägema. ka siis, kui midagi väga muuta ei saa. leppida, harjuda ja aru saada võib ikka.

nigulapäev

natuke asjalik, natuke laisk, natuke ebameeldiv, natuke huvitav, üsna soe ja päikseline päev. hakka või uskuma, et suvigi on tulekul.
plussid ja miinused kogunevad peas. selle ja teise kohta. väga kummaline aeg. ei, mitte ameerika raudtee, pigem mikser. ehk et kõike ja segamini.
ometi on sellel kõigel mingi aimatav suund. soovitud suund.

laps küsis, miks on kolmapäev kesknädal, kui tegelikult on selleks neljapäev. aga tööpäevade järgi on kolmapäev. mis neist kiirelt mööduvatest puhkepäevadest ikka lugeda 😛
ma lihtsalt ei viitsinud otsida ega ka midagi originaalsemat välja mõelda.

bussis oli hulk tüüpe varustatud grigori lintidega või mis nende nimi on. ebameeldiv. kes küll käsib neil siin elada?
aga immigratsioon ja kõik seonduv on keeruline ning hell teema, mida ma parem ei torgi. mitte, et mul arvamust ei oleks.

kas Neikid resto nimi tuleb sõnast ‘naked’?

stop saying ‘I wish’..

ekskursioon ja maakuulamine. ja kõik need muud plaanid.

lapsed (nii suured kui väikesed) tulid üldiselt kenasti toime. kes millega. positiivsed emotsioonid on ülekaalus. imeline vana aed, tuuletu ja päikest täis. niuts. aga ma tajun ka, et omad miinused on sealgi.

sellisel päeval, nagu täna, tundub peaaegu kõik võimalik. mingis mõistuse piires siiski. jalad maas.
eks homne tümitab mind natuke maa sisse ka. aga see paistab siis.

on asju, mis ei ole liikunud nii, nagu peaks, mõni asi aga liigub liiga vääramatult, et üldse kahelda. lõpuks saab kõik täpselt paika, teadagi.

mõned hetked tahaks igaveseks talletada. ‘see on ju sinu aia tagune’, ütles M. autot manööverdades. hetk hiljem oleme sel terrassil, kuhu võikski end unustada.

pardisalatid ja veidi muud kulinaarset

jajah, mitu salatit. ükspäev tegin ise ja täna sõin kuskil mujal. et ehk see tänane, no ma ei tea. ütleme nii, et oli huvitav, aga hinna-kvaliteedi suhe ei olnud kohe üldse paigas. selle raha eest oleks võinud kuidagi vingem olla. visuaalselt kusjuures oligi, aga kui vaadata, mida ja kui palju (vähe seal oli).. äh, olgu siis. piisava hulga saiaga sai kõhu täis 😛

juustupoes oli ka täna palju rahvast. ma küll ajasin lausa juustunoa maha, aga ikka ei olnud aega neil meile tähelepanu pöörata. jalgu trampima ei hakanud ka. tegelikult on ikka nukker, no ilus ruum see Rotermanni kvartal, aga aatrium on küll üsna välja surnud.

Sadama turg, nämm-nämm (ja nutt rahakotis). basiilikule on rosmariin ka seltsiks nüüd. ‘viige rosmariin suveks õue’, soovitas tädi.. no pekki, ma ei saa selleks suveks seda õue ju ometi!
trammist väljudes lõin vasaku põlve ära. mõtlesin, et ah, mis seal ikka, aga täitsa valutab. eks värvub siniseks ka.

koduse pardisalati retseptipõhi on pärit blogimaailmast, nagu ikka. koguseid ma väga ei passinud, põhjaks on ee.. rooma salati ja frillice segu. ja kuna see pidi lapsele minema õhtusöögi pähe kirja, siis sai pardirasva sees eelnevalt keedetud kartulit ka praetud ja salatile lisatud. värske kurgi jupp sai ära pandud. sibul oli valge (juurdlesin isegi tükk aega porru üle, aga jäi sibul).