tegime ära

igatahes. eile sai ära tehtud, planeeritud 11-15 tööpäev venis paar tundi pikemaks, pärast veel jupp seltskondlikku suhtlust ka.

väga tõhus päev oli. kuigi see koristatud nurk kaugelt ei paista üldse palju puhtam. aga endine putkaalus on silmnähtavalt kenam. kahju, et sinna ei tule see terrass, mis me lootsime. aga kohalikud ütlesid, et need mehed, kes selle puhtaks tegid, on kangelased.
aiavärvimine – osa jäigi värvimata. samas, arvestades, et värvi saime niisama ehk aitähi eest, on ju vahva, et niigi palju sai. natuke pikendab selle aia agooniat, nagu me naersime.
kaks kärutäit sodi läks Paljassaarde. kummaline, et info järgi peaks seal olema põhimõtteliselt praktiliselt kõige vastuvõtt tasuta, reaalsus oli see, et pidime üllatuslikult maksma. nojah, ega meil ei olnud see värk väga sorteeritud, samas, ma ei tea.. et siis imestame, miks sodi loobitakse igale poole? tegelikult jäi üks hunnik meist ka veel ma ei tea mida ootama. sest jäätmejaam lihtsalt pandi kinni.

vingeim üritus oli bussipeatuse kraamimine. põhimõtteliselt oleks võinud seda ka performance‘na esitleda. bussi ootaval rahval oli kindlasti väga tore. juttu tehti ka. saime muuhulgas palju väärtuslikku tagasisidet. selgub, et kui sa ikka internetis ja sotsiaalvõrgustikes ei ole, siis jääb suur osa infot saamata. ehk et mulle võivad igasugused flaierid ja asjad tunduda tobedad, aga suurele hulgale on need olulised. või siis jah, igasugused plakatid ja muu selline.
võtsime teadmiseks.
peatuse saime ka puhtaks. põrandaharjaga sai tänavat koristatud lausa. nagu üks osaleja ütles: ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee.

lahe, et mõned liitusid meiega nö jooksvalt. ja kummaline, et osad, kes samas elavad, olid väga ignorantsed, et mismõttes nemad nagu peaksid midagi tegema.
see on ka kummaline, et suurem osa majast on tühi. ometi on tegu ju hinnatud piirkonnaga. et üüritagu siis välja või midagi. arusaamatu mu jaoks.

hiljem sai trammis suurt kuud vahitud ja JubeJussi juures lapse lõõtspilliimprovisatsioone kuulatud.

ning väga palju mõtteid ja ideid kogunes ka. võiks öelda, et mõttetalgud käisid muude talgutega koos 😛


pildi tegi meie talgujuht.

reede meeleolud..

.. saavad kohe tekitatud.

päeva totruse (vähemalt seni) leiame Õhtulehest, väga ameerikaliku. et tulla selle peale, et Nutella on umbes nagu šokolaad, nõuab tõesti olulist ajugümnastikat ja sõpru? nii rumal ei ole piinlik olla või? kui ikka seda nii palju süüa, mismõttes kunagi ei loe koostist?
aga tegelikult ma tean, ega meil ka ei loeta. ning otseselt ei ole sellel seost akadeemilise tarkusega ka.
minu isilik laps irvitab selle (või analoogse) reklaami üle, mis meil jookseb, et Nutellat saab kasutada, et lastele kasulikke asju sisse sööta. reklaamis on selleks mingi sai, Antonio toob ikka huvitavamaid näiteid. kala ja Nutella oleks jah, päris huvitav kombinatsioon. eriti lastele 😛
(see, mida ta veel reklaamidest arvab, on muidugi omaette teema)

päeva mõttetera on siin:

muidugi, keegi ei taha olla see ‘some people’. aga me kõik oleme vahel selleks siiski.

päeva pala on eelnevaga haakuv. head päeva ja hoiduge ebameeldivatest inimestest!

taas üks kena päev

ma kohe ei tea.. imelik on ju jälle kirjutada, et kuigi kõik ei kulge päris nii, nagu võiks, on üldiselt asjad hästi. mõni pisiasi on praktiliselt sülle kukkunud (küsimise vaevaga), mõni uus uks on avanemas, mõtted liiguvad. tõesti, aeg muutusteks? elu ise ütleb seda mulle, röögib lausa, võiks öelda.
muidugi on kõigega natuke hirme. aga no kuradit, jänes šampust ei joo (ja julge hundi rind on haavleid täis :P). onju eksole?
aga edasiminekut ei tohi karta ka.

laps oli eile nii tubli, esines vahvasti. tema pala oli üle kahe minuti, nagu video pärast tunnistas.

karu nahk

eilses Galileos näidati miljonieurost kella. isegi vist natuke kallim oli. laps küsis, et kas mina ostaksin sellise. naersin natuke (mõttes hüsteeriliselt, reaalselt rahulikult) ja teatasin, et no ei, sest mul ei ole ligilähedaseltki sellist raha. siis arutasime natuke edasi, et kui mul oleks miljon eurot, kas ma siis ostaksin. ma arvasin, et kui olekski miljon, siis muidugi mitte. et kui oleks näiteks, maitea, 50 miljonit ja tiksuks vaikselt juurde, siis nii põhimõtteliselt ei oleks see ju suur kulu.. või mis? 😛 kuigi ilmselt isegi siis ei ostaks.
‘aga mida sa siis ostaksid, kui sul oleks miljon eurot?’
sai siis seda karu nahka natuke jagatud. paar unistust saaks teoks teha. natuke saaks aidata. midagi peaks kasvama panema (niivõrd, kui see tänapäeva kummalises majanduses võimalik)..
unistamine on meil ju tasuta 🙂
kuigi reaalselt leiaks ka umbes poolele summale nagu kohe rakenduse.
aga kuna ei ole, siis ei leia ja tegeleme asjadega, mis on võimalikud.

ei tohi õhtuti tegeleda asjalike asjade ja juttudega. tulemus on ikka see, et voodis tulevad Eriti Head mõtted pähe ja katsu siis magama jääda. on ikka ju vaja veel välja karata ja mõni mail teele panna ja mõni mõtteke kirja.
tegemisrõõm.

paar tundi hiljem: näed siis, kukkuski üks asi ära, kuhu karu nahka jagatud sai. nii ‘tore’ – pole nahka, saab keegi teine hoopis võimaluse. raisk, ma ütlen!

millest ma nüüd pidingi..

mingi imelik vaba päev. mitte, et meil neid liiga palju oleks, aga tänane on selline veider küll. et kuna eile oli mingi angloameerika jooma-koomaõhtu, siis täna saab välja magada? või?

igatahes, pole midagi, paar tundi ajugümnastikat ka tehtud. sellist meeldivat. isegi kergelt tuikavast peavalust (eilsest veejoomisest või?) sain selle käigus lahti, oh imet.
ja taas kord kinnitus sellele, et vahel on vaja lihtsalt keegi appi võtta ja asjad liiguvad. seekord olin siis mina see abiline ilmselgelt. aga samas puudutab see kõik mind ka piisavalt. loodame-loodame! 🙂

see lõputu kevadkoristus.. vaikselt kuskilt nurgast alustasin. peab ära tegema. vaja elamine viisakaks saada. jajah. isuäratavalt viisakaks.
järgmine teema on riidekapp. vist. kui ma julgen..

eelmise nädala teenindusteemaline artikkel ilmus Õhtulehes. nõustun, nõustun. nii sellega, et naerata, ja sind teenindatakse meeldivalt kui sellega, et see teenindaja ilmselgelt saab ehk veelgi pisemat palka, kui mina, ja oluliselt rohkem sõimu, nii et mida tal ikka naeratada. aga kui ta püüab sinu naeratuse, siis muutub ka tema nägu.

tänane totter idee on failblogis. ega seal pakitakse jah kõik totratesse väikestesse ja õhukestesse kilekottidesse (mitte nagu meil), et peadki oma ostud mitme koti vahel jagama. ja kesse loll siis riidest kotti kasutab? parem üks plastikjunn juurde tekitada..

selle aasta tuulelohesoov on näiteks Bilboquetis. darth.. nämm!