üks asi, mida ma olen lapsega õppinud (aga alati ei tule sellega siiski toime), on teiste laste koha pealt oma suu natuke koomal ja arvamused oma teada hoida. muidugi, tuttavate hulgas ütlen ikka oma arvamuse välja, aga suvaliselt väga mitte. sest onju, alati on oht, et see tuleb mulle tagasi. mitte, et seda eriti juhtunud oleks, aga mingi alateadlik hirm on. targutada on ju lihtne seni, kuni keegi sinu lapse peale näpuga näitab.
nii et ma olen siiski üsna madalat profiili hoidnud.
ja ei saa salata, ega tänagi mind häiris, kui bussi korraga KOLM tõuksidega poissi tuli. aga teisalt olin mina koos klassitäie ohjeldamatute kümneaastastega. et kui isegi suurem osa nendest on vaiksed ja viisakad ja ohjeldatavad, siis alati on mõni, kelle pärast peaks aegajalt tegema nägu, et ma ei tunne neid üldse – ja need on ka need, kes teistele sõitjatele silma jäävad.
kui lõpuks mingi tädi midagi ikkagi kommenteeris, siis ma jäin mõtlema, et kas talle oleks tõesti rohkem sobinud see, kui ma oleksin kogu selle tee ühe ja teise lapse peale röökinud, et ole vait, ära tee seda, istu seal, astu sinna. et keegi oleks ikka lärmanud ju, eksole?
ja ma ei imesta üldse, et paljud õpetajad väga ei taha klassiga kusagil käia.