sain hakkama passiiv-agressivse sildiga nonde rataste juurde meie koridoris. sest no tore on, et ratastega sõidetakse – aga kui meie ei mahu sealt enam ratastega mööda, mis siis teha? igatahes laps ei saanud ise sealt mööda oma ratast tõstetud, nii et läksin appi ja no minu jaoks polnud lasteka möödatõstmine muidugi probleem. aga oma rattaga läheks ilmselt kitsaks.
mulle meeldib eriti see osa, et ‘ you couldn’t be normal if you tried’ 😛
|
You Are Expressive and Quirky |
 You are a very dreamy, imaginative person. You can’t help but paint pictures in your mind. You are naturally very creative. In fact, almost anything can be a creative outlet for you. You’re extremely unique, and you couldn’t be normal if you tried. Your mind just works in a different way. |
nädal tagasi oli roosade kilekottide aeg, nüüd kollaste. kevadekuulutajad sellised.
mulle ikkagi meeldib, et ei ole need päris ühel ajal. on natukenegi rahulikum kesklinnas liigelda ja on isegi poodi, kuhu minna süüa ostma.
kuigi samas ei viitsi üldse kusagile minna..
külalised on absoluutselt stiimul. iga korraga saab elamist natuke rohkem korda 🙂
üldiselt on kevad käes. suhteliselt ootamatult kuidagi. veidi talveunest ärkamise tunne on.
ratas on meil siin popp. või siis, rattad on popid. jalgrattad.
tore, et ma paar päeva varem mõtlesin sellele, et aprilli keskel oli vist vaja loenguid pidada. nii suutsin ikkagi organiseerida, et ei pidanud täna kahes kohas samaaegselt tööl olema. õnneks olid asjaolud ka soodsad. muidu oleks pidanud ennast kloonima.
kuigi tõesti, ma ei tahaks küll pidevalt pedagoog olla, ausõna. lihtsalt väsitab ära.
ja ma ei kujuta ette, kuidas see veel pubekatega oleks.
mul on jalgrattakiivrit vaja.
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
Doris Kareva
kui tundub, et asjad on halvasti – siis need ongi.
ja ei tasu mõelda, et äkki ainult tundub.
ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-okolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus okolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..
