Ultima Thule

palju meid mõjutab muusika? või palju me laseme end muusikast mõjutada?
ma ei tea, mispidi see asi on. aga kuidagi ometi on ju. selge see, et ilma teatud muusikata poleks ma see, kes ma olen – ja ka vastupidi, ma ei kuulaks ilmselt mõningaid asju, kui ma poleks see, kes ma olen.
neid mõjutusi on palju ja ma ei püüagi kusagilt.. alustada. kuigi ka selle koha pealt on mõtteid. inimesi ja läbi nende muusikat, kes on mind kuidagi mõjutanud, on mingitel hetkedel olnud.
kuni ma olen jõudnud selleni, et kuulan seda, mis mulle meeldib.
pikk sissejuhatus. tegelikult nii lihtsasse teemasse. või siis mitte. ma ei tea.
Ultima Thule mu klappides ja paar veidrat mälestust. kas just veidrat? tegelikult vägagi tavalist.
kaks kontserdikogemust.
mida minu keskmise kontserdilkäimise juures on .. palju.
kummaline, et nende kahe kogemuse vahel on ligi 10 aastat. ilmsedlt natuke vähem vist, aga ma ei viitsi hetkel arvutada.
mis ajast mul esimene Thule kogemus on, seda ei tea küll keegi. aga igal juhul oli see aastal ehk ca 2000? 2001?, kui saime ming seltskonnaga kokku, algul istusime kusagil ja siis laekusime Krahli Thule mingile kontserdile. miskipärast on tunne, et see oli mingi tähtpäev neil, aga ma ei ole kuigi kindel.
igatahes seal me olime ja see oli midagi väga vinget.
ruum oli väike, aga tühja ka, see ei seganud, sest kõik oli nii kohutavalt hea.
ainult ma ei mäleta sellest kuigi palju, sest vahepeal on kaugelt liiga palju toimunud.
teine mälestus on selgem. sellest ongi ju ainult umbes kolm aastat.
oli suvi, oli üks firmapidu Pirita kloostris. rahaliselt helde aeg, kui kõigil oli kulutada kohutavalt ja Thule kutsumine üritusele ei olnud mingi probleem.
lisaks pakuti kontserdivõimalust ka osadele firma eraisikutest klientidele. see oli enne mingit suuremat tuuri, nii et võiks öelda, et tuuri esimene kontsert. tasuta pealegi.
ma mäletan seda kohati paremini kui tahaksin. see oli juuli algus. soe sume suvi, tõsiselt soe oli.
lai valik suupisteid, ka veini oli valida. kõned ja pildid ja ametlikud osad. ja sume suveõhtu.
Pirita kloostri varemed, millega mul on nagunii omad mälestused, mis ei puutu üldse siia.
võib-olla natuke liiga valge õhtu selle kontserdi jaoks; või siis mitte.
ja Thule. jõud laval. muusika. sinine taevas. meloodia. kloostrimüürid.
ning rahvas, kes istub ja seisab tuimalt!?!
asi, millest ma ei saanudki aru. sest lõpuks võtsime ise paari tuttavaga kätte ja läksime sinna lava ette. jah, see oli tolmune, jah, mul olid mittesobivad kingad. aga selle ajal ei saa ometi istuda. liiga hea. liiga kaasakiskuv.
ja liiga kiirelt sai otsa.
ometi jääb see õhtu mu sisse.
vähem kui kuu tagasi Rock Cafesse ma ei tahtnudki minna. sest ma tean, et selline kitsas siseüritus enam ei löö mind.
kirjutasin eile õhtul enne magamaminekut.